Ma ei tea küll miks, aga mulle tundub, et californiasse elama asumisest saadik on meid kõiki saatnud pidevalt maksimaalne iroonia. Neljapäeval käisime külas naabril, kelle esmakohtumisel narkomaaniks ristisime. Ei olegi narkomaan, suure pupilliga läätsi kannab hoopis.
Kaisa käis millalgi Tomi ja motikaga linna peal paarutamas. Parkisid siis kenasti Statoili parklas, Tom jõi kakaod ning järsku lähenes mustlase välimusega daam ning küsis Kaisalt: „Oled mootorratturhiir või ei ole?“, Kaisa selle peale: „Kuidas palun?“, mustlane: „No oled või ei ole?“. Ma ei mäleta, mis Kaisa selle peale vastas, sest minu suure naerupurske tõttu kadus vastus kusagile ära.
Tudenginädal oli minu jaoks nii vaimselt kui füüsiliselt raske. Olin vist kõige vapram californianaistest, aga ikkagi tundus kuidagi väheseks jäävat. Näiteks reede õhtuks olin omadega juba nii läbi, et Kaisaga kella ühe ajal kesklinnast koju patseerisime ja kerra tõmbasime. Volbriööl korpi ei jõudnudki. Aga see-eest õnnestus meil selle nädala neljapäeva öösel edukalt „kusagil“ kesklinnas ühte meeskorpi endast jälg jätta. Järgnevalt kuulutan välja ennustusvõistluse: kes arvab ära, millises korbis pildil olevad neiud käisid, on blogimaksust vabastatud. Vihjeks võin öelda, et pilt on tehtud vabas õhus ja rohkem kui 10 meetri kõrgusel maapinnast. Pakkumised on oodatud kommentaaridena ning asjaosalistel on osalemine mõistagi keelatud.
Meililistid on ühed toredad asjad. Kujutage ette situatsiooni, kus õppejõud saadab üliõpilastele erialalisti kirja, teatades, et nüüdsest on võimalik ühte teatud sorti raamatut osta. Kindlasti on juhtunud mõnega teist selline asi, et olete mõnda listikirja saades kohe „reply“ vajutanud ning siis tervele listile oma vastuse saatnud. Olgu siis meil üks persoon X, kellel on sõber Y. Persoon X, kuuludes vastava eriala listi, sai õppejõu käest eelnevalt kirjeldatud kirja. Ning ta vastas kirjale, paraku justnimelt otsekohe „reply“ nuppu vajutades, ning terve kursus sai lugeda tema vastust, et ta soovib samuti seda raamatut osta. Persooni X sõber Y õpib aga samal erialal ning sai seega mõlemad kirjad. Persoon Y aga ei tabanud ära, et mõlemad kirjad olid LISTIkirjad ning arvas, et viimane oli adresseeritud ainult temale. Vajutas siis persoon Yki „reply“ nuppu ja peagi sai terve list lugeda kirja, mis oli varasematest ilmselt kõige huvitavama sisuga: „No mis sa mulle sellest räägid, et sa seda raamatut osta tahad!“. Vot sellise jutuga vürtsitas mu toanaaber ühte minu päeva. Ja kes end ära tundis, siis respekt teile!
Neljapäev oli revolutsiooniline päev. Ühest küljest juba selle pärast, et käisime naabril külas (tean nüüd täpselt, mis teisel pool seina asub), ning teisest küljest selle pärast, et Nele käis lõpuks californias ja valmistas „oma“ firmatoodet. Pidu oli küll naabripoisi pool täies hoos, aga nagu meil juba kombeks, siis lõpeb õhtu tavaliselt ikka meie pool. Taaskord sai tõestust asjaolu, et Eesti on ikka paganama väike ja Lõuna-Eesti on VEELGI väiksem ning ikka keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab sind. Ahjaa, neljapäeval oli veel kolmas külg kah. Nii oma 15 minutiks oli sviit nr 401 ümbernimetatud „palat 401-ks“. Tulevane tipptasemel arst sai Kaisa peal süstimise osas käe valgeks. Ja Kaisa on nüüd üks suur puugitõrjekeha.
Selle nädala uudissõna: „susped“
Selle nädala moto: „Haara šokolaadi ALATI, kui see sul läheduses on.“ (Kaisa Poolak)
Ja eelmise nädala uudissõna oli: „putitama“
Ning niisama uudissõna on : "tummine"
PS! Ärge unustage ennustusvõistlust..
California hotell ei väsi meid üllatamast. Ning sama võib väita ka siinsete elanike kohta. Kõik sviidi nr 401 elanikud on korduvalt näinud ühte siin majas elavat eakamat naist erinevate meessõpradega majja sisenemas või siit väljumas. Hästi on mul meeles episood, kuidas Adele kirjeldas temaga kohtumist tänaval. Naine oli hoogsalt kõnniteel kõndides lähenenud ning juba kaugel hüüdnud: „Rada vabaks!“ ning siis käed laiali mööda tuhisenud. Ning tavaliselt kui ma väga väsinuna koolist saabun ja neljandale korrusele tõusmiseks valmistun, tuleb see tädi kuskil koridoris vastu ning lausa hõikab kõva häälega: „Tere!“ ja alatihti kuulub sinna juurde ka muud päevakohast teksti.
Eriti erksalt on meeles juhtum kui ühel õhtul Adelega Tartu tudengiurkaid snaiperdamas käisime ning sealhulgas ka „kogemata“ Zavoodi sattusime. Sisenesime Zavoodi sügavustesse ning ühes nurgas nägime eelpool mainitud tädi. „Nojah, tõeline möllumutt,“ mõtlesime. Jõudsime juba peaaegu ringi peale teha ning vaatevälja jäi taaskord tuttav emalõvi. Ning siis hakkas action pihta. Ilmselgelt ei olnud Zavoodi kliima selle tädikese jaoks sobiv ning ta otsustas enda olukorda paremaks teha. Või siis ta tundis lihtsalt, et see eelmine pluus ei ole piisavalt heaks söödaks. Ja võttiski naiska siis end niisama lihtsalt pesuväele ja otsis kotist teise pluusi, pani selle selga ning hakkas nööpe kinni panema. Noored „korralikud“ tudengineiukesed kihistasid selle peale naeru ja läksid uut urgast inspekteerima.
Kui kodus Kaisale ülekannet tegin, jõudsime järeldusele, et äkki SEE tädi ongi äkki SEE „Tartu-Riina“, kellest levivad kuuldused isegi väikseimatesse külakohtadesse. Tegime natuke taustauuringut ning tuli välja, et on olemas vaid Tiigi-Riina, mitte aga Väike-Kaare-Riinat või California-hotelli-Riinat… Samas Tiigi tänav on päris lähedal… Varjunimi?!
Sel nädalal sai seda korterit kaks päeva ammoniaagihaisuga immutatud. Mul on vist siiani peavalu. Teisipäeval mõtlesin, et võiks juukseid värvida. Rakendasin siis amatöörist juuksevärvija Kaisa pulti ning hakkasime pihta. Ega see, et värvipaki peale oli kirjutatud SUPERblond ja helendab NELI kuni KUUS tooni, mind üldse ei eksitanud. See andis ainult hoogu juurde. See oligi SEE, mida ma tahtsin. FEIL! Lisaks kohutavale peavalule, väga halvale enesetundele, Kaisa pidevatele naeruturtsatustele igal hetkel kui ta mind järgmisel päeval vaatas ning üliintensiivsele ammoniaagihaisule, nägin ma välja nagu helekollaste juustega albiino. Madiken ütles mulle, et ma ajaloolaste kevadkarnevaliks rohelise kleidi selga paneks, siis oleks nagu võilillelaps hipipeo jaoks valmis. Ma ei suutnud ükskõikne olla. Ma ei suutnud sellega leppida. Järgmisel päeval tuli Adele ja korteris avanes taaskord salong. Vahepeal oli tunne, et liigne ammoniaak võtab silmade eest mustaks, aga korrutasin endale et NORMAALSUS nõuab ohvreid (et mitte öelda ILU, sest sellest oli asi väga kaugel) ning tulemuseks sain kergelt roheka värvitooni. Panen vist kevadkarnevalile siiski kollase kleidi selga.
Asi on nüüd jõudnud niikaugele, et me enam ei viitsi koristada. Varem üritasime külaliste saabumiseks sviidile ikka kaubandusliku välimuse anda, aga nüüd enam ei huvita kah. Raja Triin ütles reedel meil korraks peatudes, et: „teil on nii koristamata siin.“ No, vähem MÖLA, rohkem TEGUSID, ütleks ma selle peale! Oleme nõus blogimaksu asendama koristamisteenusega. Kätemeri?
