disko pole läbi

Saime elektri tagasi! Ja juba esmaspäeval tegelikult. Adele paps käis asja tuunimas ja viisime teleka köögist tagasi oma tuppa (kusjuures köögis oli pilt 5+)! Kahjuks pole asjad siiski päris korras - kohas, kus seina peal oli valge kaaneke, turritavad nüüd välja lahtised juhtmeotsad ja aeg-ajalt tuled ikka vilguvad ning pragisemist ja särisemist on samuti kuulda. No vast tuleb varsti elektrionu ja teeb asja korda. SEST Kaisa niii väga kardab - see on lausa košmaarne, kuidas ta kiljuma pistab kui kerget praksumist kuulda on. :)
Muid erilisi sündmusi hetkel edastada pole. Nii palju võin paljastada, et californialaste peades käivad vaikselt mõtted aastavahetuse ja "jõulupeo" suunas. Uued mängud, "degusteerimised" ja veel palju muud tahavad teostamist! :)
Lähen nüüd kohe rongi peale ja Californiasse tulen tagasi alles.... pühapäeval!
Seniks aga soovitan kõigil meie lugejatel KÜÜSLAUKU süüa. SEE RAVIB! :D

PS! Ükskord käis meil külaline...

















Urupõder

küünlavalgus ja wifi

"Deem, mul ei ole elu, et ma siin olen poole ööni üleval!" ütles Kaisa, kui kahe ajal pelmeenidele maitseaineid lisas.

Täna oli erakordne õhtu. California jäi ühe pauguga elektrist ilma. Ümmarguse valge kaane alt seina peal tuli musta tossu, mis lõhnas juhtmete kärssamise järele. Kui pauk käis, hüppas Kaisa kiljudes koridori. Ma olin segaduses. Samas asi särises ja pragises veidi ning siis oligi kõik. Süütasime küünla ning meid tabas reaalsus, et me JUST pidime õppima hakkama. Aga no küünal ei toida eriti. ÕNNEKS on meil külmkapp, mis endast mitte just kõige tagasihoidlikumalt märku annab. Seetõttu avastasimegi, et millegi pärast külmkapp töötab! Tuli välja, et pistik köögis töötab. Läks 5 sekundit, kui jagasime, et laualambi saab kööki viia ja seal siis õppida ning umbes 10 minutit, et ka ruuteri saab koos neti juhtmega kööki tuua (enne hakkasime oma IT häkkeri oskusi rakendama ja netijuhet kordamööda oma arvutitega ühendama). Nüüd oleme siin õndsas külmkapi üürgamises ja tegeleme kõrgema saksa keele mõistmisega. Õpin vist terve öö, innustus elektrikadumisest on meeletu.
Mõned illustreerivad pildid:
PS! Kaisa läheb hommikul kaheksaks kooli. Seitsme ajal on väljas veel pime! :D Ärge siis ära ehmatage, kui tal midagi valesti seljas vms on! ;)

Vastik Siga!

Kui Tartus seagripi vaktsiini liiga palju kulub, siis aastavahetusel ilutulestikku ei lasta! :)

OI, mul on äärmiselt kopp sellest gripiteemast! Inimesed on massiliselt haiged. Kas see on tingitud ikka füüsilisest nõrkusest või hoopiski vaimsest?
Eile õhtul viskas ka Californias haigusenoote. Adelel oli kerge palavikumaik ja Kaisa oli liigsest vedelikutarbimisest kahvatu. Sõime kõik küüslauku. Tunnen seda siiani. Und ei tulnud ja nüüd olen loengus nagu zombie.

Kettasuse aste tõstis lakke ka hommikune avastus. Mu jalgratas on nüüd täiesti off to work. Istusin juba rõõmsalt ratta selga ja kuulsin imelikku krudisevat häält. Esiratta kumm oli täiesti tühi. Kas käisid järjekordsed huligaanid või mu rattake ütles "künklikus" linnamaastikus tõesti üles? Eile veel sõitis nagu Aladdini vaibake!!!

Sukeldun nüüd Väinämöineni seiklustesse.

Kell 18 lähen jala koju....:(

Triin

Inanna

oli sumeri armastusejumalanna. Teada ka kui agressiivselt erootiline jumalanna. Juhatab hästi sisse möödunud nädalavahetuse.

Reedel külastasime Adelega Tiigi tänava eksklusiivkauplust Desiree. Läksime Liisile sünnipäevakingitust ostma. Oli päris huvitav kogemus – leti taga polnudki müüjanna, vaid hoopis nagu kuskilt pornofilmist välja astunud mehemürakas. Oma väga madala hääletämbriga julgustas ta meid poes ringi vaatama ning valima endale meelepärast. Meie jäime endale kindlaks, et olime tulnud kindla sooviga. Tahetud kaup õnnestus ka hetkega leti alt leida ja üpris kiiresti sai ka tehing sooritatud. Samal ajal kui Adele maksis, lasin silmadel ka veidi laiemalt liikuda. Njaa. Sellist vaatepilti poleks osanud oodata. Lahkudes soovis muhe mees, et varsti jälle tuleksime. See oli sekspood muidugi.

Laupäeval olin tagasi Californias ja üritasin õpingutele keskenduda. Päeval panime Kaisaga riided pessu – meie pesumasin on ikka väga imelik. Olen enam kui kindel, et pesi neid riideid 3 korda, enne kui ukse avada LUBAS. Isegi Perwoll Magic ei teeks neid riideid pehmemaks!!!

Kaisa luges uudist, et MASU paneb lapsed roppusi räuskama. Kas see võib ka meiega juhtuda?

Õhtul otsustasid californialased külastada Chocolati Sexy Topless Showd. Selleks tuli ka väike eelsoojendus meie pool teha. Seltskond oli kirev, aga samas mehelik (kardinapuu on endiselt katki!). Külalisteraamat sai jälle täiendust ning naabrid tõestasid taaskord, et on äärmiselt vastuvõtlikud kõvemat sorti lärmile. Pidu Illusioonis oli meeliülendav ja mälestusväärne. Aitäh kõigile, kes koos californialastega seda õhtut sisustasid! Ja Priit Pekarev jättis sel õhtul oma kindad meie poole.

Esmaspäeval tuli ta neile järele. Koos šokolaadikoogiga. Muidugi pidime me Kaisaga koputuse peale ära minestama, sest kahjuks läbi „piiluaugu“ pole võimalik selget figuuri seinast eristada ja seega polnud selge, kas ukse taga on oma või mõni babushka. Kahjuks ei parandanud ka Pekarev meie kardinapuud ära, vaid vaatas ennast koguaeg peeglist. „Mis siin valesti on? Kas peaksin ühe pluusi ääre püksi panema või panen terve ääre püksi, nii et rihm ka paistaks?“ Ok, ta läks vanade klassikaaslastega deitima.

Jah – kõik, kes siin käivad, jätavad alatihti midagi „kogemata“ maha. Ja ilma külakostita tagasi nad seda tagasi ka ei saa. Karel ütles sellepeale, et ta siis parem üldse ei tule, äkki jätab midagi maha!
Ja lõpetuseks õhtu hitt – osta endale PEKA REHVID ja sul on maailma ilusaim talvekogemus!
(Pühendusega Priit Pekarevile ja tänutäheks ülihea koogi eest)

ÖÖD on meil siin endiselt pimedad.

Triin

ükspäev tegime Kaisaga bodycombatit

Esimene päev,mil Californias avati õpikud...

Teen ka siis esimese sissekande meie blogisse, kuna ülejäänud majarahvas tegeleb intensiivse õppimisega ja minul on viimane free day siis teen päeva viimaste minutitega midagi kasulikku.
Mingil teadmata põhjustel on mul äärmiselt raske hommikuti üles ärgata. Ilma Triinita ma ilmselt ärkakski. Kolmapäev on meil ainuke ühine pudrupäev, kuna ma ise veel väga osav selles ei ole lasin seegi kord pudrumeistril endale kõhutäidet serveerida. Sain hommikul veits tünksi kaa, oleme tavaliselt T hommikul koos korterist lahkunud, veetsin seal sättides mõnusalt aega ja siis tuli välja , et Triinil algab kool hiljem. Loomulikult hakkas mul ikka väga kiire- kuigi kiirkõndijana jäin loengusse hiljaks vaid 10 minutit. Meil kõigil oli täna pikk päev, mis tähendas seda, et kui kõik kuue ajal koju jõudsid oli õhus tunda väsimuse hõngu. Mina suundusin jooksurajale ja jätsin K noaga konservi avama, milles ta juba tõeline äss on. Kui tagasi jõudsin olid enamus makaronid hävitatud, kuid õnneks puudus ka näljatunne. Täna oli mul plaanis veel Keiu poole minek, et õppuritele ikka tõelist rahu pakkuda. Kui ma lahkusin kodust tegi Triin (ilmselt suurest koffeiini üledoosist) naermisharjutusi ja K genereeris ideid, kuidas me kuulsaks saaksime. Idee seisnes meie filmimises veebikaameraga, mille tõttu me saaks üle Eesti kuulsaks ning raha hakkaks tulema;). Lisakopikas kuluks ära küll ja ma usun, et meil on mida vaadata. Ilmselt blogi kirjutamine on esimene samm kuulsuse poole ja tulevikus mine tea, võib-olla saab meid iga päev jälgida kui huvilisi on.

Tahaks sõita juba ülesmäge

sest Californias on asjad kuidagi allamäge laskumas. Kingitused said viimane kord kõrvitsa näol oma lõpu ja esimesed vaimustusehood üliõpilaselust on raugenud. Pimedus tungib iga päevaga aina kiiremini peale ning üha rohkem avarduv vaade võimaldab näha naabermajade ilu ja valu. Kahjuks rohkem just valu. Kerge Ukraina vaksali tunne on. Kõige rohkem kohutab mind aga tõsiasi, et peaks juba tõsisemalt õppimisega tegelema hakkama, naljad peab vist ära unustama.

Eile oli mardisantide õhtu. Ootasime Kaisaga (Adele oli Põlvas sukeldumas) suures ärevuses külalisi. Kartsime küll kerget keelebarjääri, aga võimalik, et „pashalusta’ st“ ja “idi su da ’st“ oleks piisanud. Õhtu jooksul kuulsime siiski ainult Sergei’d puurimas meie seina küljes. Ilmselt ehitas paremat „helisüsteemi“. Või siis pani topeltseina. Ja mardisantidele mõeldud nuudlid ning makaronid jäid õnneks alles.
Pühapäeval avati advanced Lõunakeskus. Seal on nüüd Hello Kitty pood. Ka Kaisa tegi oma esimese külastuskäigu Lõunakasse ning tema kommentaar oli päris hea: „Kui sellest roosast Hello Kitty poest mööda kõndisin, siis kujutasin ette, kuidas terve linn on neid roosasid kiisusid täis. Neid on varsti kõikjal, pane tähele!“ Umbes nii ta ütles ja siis tegi lõppu: „määäu!“ 

Nüüd tahaksin aga rääkida ühest raskest maaniast, mis californialasi tabanud on. Selle nimi on McMaania. Siiani olime selle vastu püüdnud võidelda, aga mina ja Kaisa murdusime täna õhtul. Kella kümne ajal alustasime oma teekonda McDonaldsi poole, et sealt jätsi osta. Me oleme rikkad tudengid vist. Ja nagu tavaliselt, me ei piirdunud algse plaaniga, et ostame ainult jäätise! Lahkudes tundsime end nagu McPiffid ja rahulolu oli ülim. Kinnitasime, et vähemalt kuu aega ei külasta mäkki.
Hommikul oli mul aga üks huvitav kohtumine. Väga tore noormees tutvustas mulle Ülikooli Kohvikus programmi, mille kaudu tudengid USAsse raamatuid müüma saavad minna. Kõik tundus väga huvitav ja vajalik edasiseks eluks. Leppisin kokku uue kohtumise homseks, et programmist rohkem teada saada. Täna õhtul helistasin ja cancelisin kogu asja, põhjendades oma valikut suvise sportlasekarjääriga. Müügimehe pettumus tundus telefonis suurem, kui kuulda lootsin.

Tänase postituse lõpetuseks aga lühidalt enda pea kohal kõrguvast ohust. Minu voodi on täpselt akna all ja meie kardinapuu üks ots vajub konstantselt juba kuu aega järjest rohkem alla poole. Igal õhtul uinudes mõtlen, kuidas oleks sellega vastu pead saada. Kui arvate, et oleme saamatud, et ise ära ei paranda, siis eksite. MA PROOVISIN. Naaskliga. Ja mitmed meeskodanikud, kes külas on käinud, on ainult pead vangutanud ja siis ohanud: „oleks mul vaid mõni tööriist…“ Ilmselt see tõeline kuldsete kätega härra pole oma teed siia veel leidnud. Varsti tuleb VIST õnneks Adele paps ja likvideerib ohu mu pea kohalt.

PS! Homme hakkame õppima. Kohvi pidime tegema ja puha.

Triin

johannes

Üks päev käis Johannes ( Juhan ) Lang meie pool. Johannesest saab ajakirjanik. Tema meeletu ambitsioonikus meediavaldkonnas andis mulle omakorda tõuke selle blogi loomiseks - järgmisel hommikul käisin Zözkyle (Kaisale) välja idee, mida juba esimestel nädalatel „Californias“ sepitsesime.

Nii valmiski blogi „animal planet“ ja see, mida Sa praegu loed, peaks olema sissejuhatav postitus nendele järgnevatele pöörastele postitustele, mis siia ilmuma hakkavad. Triin, Kaisa ja Adele – hotell California elanikud, püüavad edasi anda seda koomikat, mis meile siin alatihti osaks saab. Kes veel ei tea, siis see hoone asub Tartus aadressil Väike – Kaar 43.
Miks Mina siia tegelikult kirjutan? Et pärast endal ka hea meenutada oleks. Ilmselt lugejad kõikidest naljadest aru ei saa, aga me püüame endast parimat anda. Eelkõige kirjutan seda aga Teile, mu kallid „elukaaslased“ – K. ja A.
Tahaksin kõigepealt anda ülevaate paari viimase päeva olukorrast meie pesas. Ühel õhtul läksime Kaisaga magama hüsteeriliselt karjudes ja hüpates, jalas villased sokid, püksid ja pusa. Seda kõike selleks, et sooja saaks. Värisesin teki all 1,5 h, kuulsin kuidas Kaisa ebasündsaid väljendeid loopis ja siis jäin vist magama. Hommikul oli väga raske väljuda soojast kookonist jäisesse õhku. Majas vist ehitatakse.
Nüüdseks on olukord õnneks paranenud. Kahjuks mitte minu rattaga – koridoris olid ühel ööl huligaanid. Rattaga sõites võin nüüdsest joomise ära unustada, kui just veepudelit hammaste vahel ei taha hoida.
:) Õnneks me oskame kõige üle nalja teha ja tuju on peaaegu alati laes.
Siis oli mul aga üks mure. Hakkasin juba üha enam puudust tundma ekstreemsustest – uppuvatesse soodesse enam ei lasta ja puid mööda ka ei saa ronida. See mure sai aga peagi lahendatud. Nimelt – ühel hommikul sadas päris mõnusat lund. Läksin sel hommikul rattaga loengusse ja mul vedas: sain oma adrenaliinilaksu kätte, kui laskusin mööda Lossi tänavat ülikooli poole, ratas oli kerge lumekihi tõttu täiesti juhitamatu, munakivi tee päris künklik ja inimesi väga palju. Aga mul vedas, sain vastu posti pidama.
Eile tähistasime Väädikuga tema 1. st sünnipäeva. Sellest lähemalt ei pajataks, kes huvi tunneb, mis siin toimus, võib külastada orkutis kommuni „Staatilise Klubi“ ja sealt topic „Statt PÄRTAST pidu“.
Lõpetuseks veel mõned üldised faktid. Miks me animal planet nimeks panime? Maarja Liiv käis ükskord siin ja ütles, et elu siin on nagu Animal Planetil. See sobis nagu rusikas silmaauku. Miks see koht hotell California on? Naaber Sergei (varjunimi) pajatas ühel süngel ööl maja ajaloost – kui siin raudteetöölised elasid, siis mängis pidevalt lugu „Hotel California“. Ning ta kinnitas, et kui Tartus takso võtta ja paluda, et Sind hotell California juurde viiaks, siis tullakse kohe siia. Proovige järgi!

Loodan, et Kaisa ja Adele on sama innustatud siia kirjutama nagu mina ! Ootan põnevusega teie postitusi ja meie lugejate (kui neid peaks tekkima) kommentaare.

PS! Tartus on palju külmem kui Põlvas.

Urupõder