sest Californias on asjad kuidagi allamäge laskumas. Kingitused said viimane kord kõrvitsa näol oma lõpu ja esimesed vaimustusehood üliõpilaselust on raugenud. Pimedus tungib iga päevaga aina kiiremini peale ning üha rohkem avarduv vaade võimaldab näha naabermajade ilu ja valu. Kahjuks rohkem just valu. Kerge Ukraina vaksali tunne on. Kõige rohkem kohutab mind aga tõsiasi, et peaks juba tõsisemalt õppimisega tegelema hakkama, naljad peab vist ära unustama.
Eile oli mardisantide õhtu. Ootasime Kaisaga (Adele oli Põlvas sukeldumas) suures ärevuses külalisi. Kartsime küll kerget keelebarjääri, aga võimalik, et „pashalusta’ st“ ja “idi su da ’st“ oleks piisanud. Õhtu jooksul kuulsime siiski ainult Sergei’d puurimas meie seina küljes. Ilmselt ehitas paremat „helisüsteemi“. Või siis pani topeltseina. Ja mardisantidele mõeldud nuudlid ning makaronid jäid õnneks alles.
Pühapäeval avati advanced Lõunakeskus. Seal on nüüd Hello Kitty pood. Ka Kaisa tegi oma esimese külastuskäigu Lõunakasse ning tema kommentaar oli päris hea: „Kui sellest roosast Hello Kitty poest mööda kõndisin, siis kujutasin ette, kuidas terve linn on neid roosasid kiisusid täis. Neid on varsti kõikjal, pane tähele!“ Umbes nii ta ütles ja siis tegi lõppu: „määäu!“
Nüüd tahaksin aga rääkida ühest raskest maaniast, mis californialasi tabanud on. Selle nimi on McMaania. Siiani olime selle vastu püüdnud võidelda, aga mina ja Kaisa murdusime täna õhtul. Kella kümne ajal alustasime oma teekonda McDonaldsi poole, et sealt jätsi osta. Me oleme rikkad tudengid vist. Ja nagu tavaliselt, me ei piirdunud algse plaaniga, et ostame ainult jäätise! Lahkudes tundsime end nagu McPiffid ja rahulolu oli ülim. Kinnitasime, et vähemalt kuu aega ei külasta mäkki.
Hommikul oli mul aga üks huvitav kohtumine. Väga tore noormees tutvustas mulle Ülikooli Kohvikus programmi, mille kaudu tudengid USAsse raamatuid müüma saavad minna. Kõik tundus väga huvitav ja vajalik edasiseks eluks. Leppisin kokku uue kohtumise homseks, et programmist rohkem teada saada. Täna õhtul helistasin ja cancelisin kogu asja, põhjendades oma valikut suvise sportlasekarjääriga. Müügimehe pettumus tundus telefonis suurem, kui kuulda lootsin.
Tänase postituse lõpetuseks aga lühidalt enda pea kohal kõrguvast ohust. Minu voodi on täpselt akna all ja meie kardinapuu üks ots vajub konstantselt juba kuu aega järjest rohkem alla poole. Igal õhtul uinudes mõtlen, kuidas oleks sellega vastu pead saada. Kui arvate, et oleme saamatud, et ise ära ei paranda, siis eksite. MA PROOVISIN. Naaskliga. Ja mitmed meeskodanikud, kes külas on käinud, on ainult pead vangutanud ja siis ohanud: „oleks mul vaid mõni tööriist…“ Ilmselt see tõeline kuldsete kätega härra pole oma teed siia veel leidnud. Varsti tuleb VIST õnneks Adele paps ja likvideerib ohu mu pea kohalt.
PS! Homme hakkame õppima. Kohvi pidime tegema ja puha.
Triin
Tuesday, November 10, 2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Päris huvitav. Peab ka Californiasse kolima, Sergei juurde ja McPiffide naabriks.
Kes see libe müügimees oli?
:D
-Kaarel
Tule muidugi!
hah. LIBE müügimees. Ehk kunagi eraviisiliselt avaldan saladuse.
Triin
Post a Comment