pill kitarrrrrrrr

Kevad läheneb tagasihoidliku kuid siiski märgatava kiirusega. Seda on näha eelkõige california hotelli fuajeesse ilmunud jäätisepaberite näol (varem olid seal krõpsupakid). Ja välisukse-esisel trepil on lumehunnik asendunud lume seest väljasulanud konihunnikuga.

Sel nädalal oli orienteerujatel Sihval treeninglaager. Samal ajal kui mina kolmapäevaõhtust treeningut nautisin ning kella kümne ajal saalihokist viimast võtsin, käis californias trill ja trall. Külla olid saabunud sõbrad koduvallast, kuid mitte need samad, kes maja põlema panid. Ma täpselt aru ei saanudki, mis siin tegelikult toimus, igal juhul täiendust on saanud nii kapipealne õllepurgi-rida kui ka külalisteraamat (väga luulelised read: "triin triin oled pill kitarrrrrrrr" ja veel paar rida, mis ebaadekvaatselt jäädvustatud on). Pildil sõber koduvallast

Eelmise postituse mõju andis tunda: eile üllatas mind Poolaku Kaisa nõudmisega, et sealt kolikambrist võiks siiski köök-elutuppa täiendust tuua. Pärast keskööd, kui saabusime kohtumiselt Lil Wayne'ga (olgu ta tänatud, tänu temale on Matu meiega), oli kavatsus veel täiesti jõus ning "aaretekambri" uks ahvatles meid uudistama. No peab tunnistama, et erilisi aardeid seal siiski polnud, aga vähemalt Matu ja Põtsu saavad nüüd hommikusöögil kõigile seltsiks olla.

Ja päev algabki rõõmsamalt! :)

Järgmisel nädalal on uue kuu algusega ja teatud kihlveo lõppemisega seoses oodata überkreisisid juhtumeid. Rohkem hetkel ei luba.

ciao!

korterirotid

tartus hakkas vesi lõpuks voolama... meie aknalaud on nüüdseks lumest ilust puhtaks sulanud ning seega tulid ilmsiks ka talviste vallatuste tagajärjed. Natuke liiga palju sai "diskovälkude" ning "liblikatega" aknalaual vallatletud. Lumi polnud sellel talvel siiski piisavalt paks.

californias pole kaua pidu olnud. nii pea ei tule ka. Ilmselt on mõned teist juba ka kuulnud, et mul ja Kaisal on hetkel käsil kihlvedu - "Märtsi lõpuni hoidun kraadiga vedelikest!". SIIANI pole kumbki ähvardavaid käike teinud... Nädala sees käisid meil külalised. Nad oleksid justkui meie kihlvedu teadnud ja jätsid NIMELT neli tühja õllepurki kapi peale seisma. See plaan aga ei lähe hästi läbi, sest kumbki meist ei joo nagunii õlut.

sügisest saadik olen rääkinud plaanist, et koridoris asuvast kolikambrist võiks kööki diivani, tugitooli, pukid, lihtsalt toolid või muud kola soetada. Siiani pole keegi vedu võtnud. Peab vist ise härjal sarvist haarama ning ta kohale vedama.

Jack come back ehk Pietro torna indietro!

Käisin vahepeal ära spagetimaal sooja ilma nautimas. Seiklus missugune. Alustades keskealistest "härrasmeestest" ja hotelliomanikest Itaalia idakaldal, peatudes keset metsa ühes lennubaasis öisel treeningul, millele järgnes intensiivne kaardianalüüs ning lõpetades Roomas kergelt omasookalduvustega võõrustaja juures. Olen nüüdseks juba jälle nädalakese lumes sumpanud, enam ei viitsi.

Terve aeg minu saabumisest alates on siin maru rahulik olnud. Kõik on kuidagi koolitegevusse süübinud. Väljaarvatud muidugi need hetked, mil me Kaisaga ebanormaalset musta huumorit hakkame pilduma. Üksteise, teiste ja ülejäänud maailma pihta. Siis on keskendumine läinud ja õppima võib hakata umbes tunni ja 45 minuti pärast.

Teisipäeva õhtul otsustasime ühendada kaks head asja: õpime tundma oma maja samal ajal moekooli tehes. Tegelikult oli otseseks tõukeallikaks liigne toit, mille me oma kõhtu mahutasime ning leidsime, et seda agooniat maos oleks vaja leevendada. Välja ei viitsinud jalutama minna, sest seal vingus õudne tuul, seega leidsime, et oleks hea mõte kontsadel kõik korrused läbi kõndida. Tänu pikkadele koridoridele oli tunne täpselt nagu catwalkil ja iga korruse erinev "kujundus" andis alust ette kujutada erinevaid moelavasid. Lisaks leidsime ka tõestuse sellele, et lukud iga koridori ukse ees on mõttetud - mitte ükski neist polnud meile takistuseks ja saime hõlpsasti kõik korrused läbi "catwalkida".

Täna õhtupoolikul koju saabudes tabas mind huvitav vaatepilt. Olin just lähenemas koos väikese Räppari ( ÜHE AASTANE!!!) ja tema isaga hotellile, kui peauksest astusid välja kaks vanemas eas meest ning äkki leidsid nad, et oleks igati viks ja viisakas ning ilmselt ka mõnus sinnasamasse ukse kõrvale oma koormat kergendada. Ma olin lihtsalt ülimalt hämmeldunud ning mõttes lootsin siiralt, et väike Räppar selle stseeni oma silmadest mööda lasi. Aga samas, ega me keegi pole selle maailma kõlvatuste eest kaitstud. Vaatan siiani vahel meie toa aknast alla raudtee suunas ning mõtlen seal asuva maja peale. Huvitav, mitmel seal elaval inimesel on olemas binokkel või mõni muu suurendav instrument, mis võimaldaks saada suurepärase vaatepildi meie väikeses toakeses toimuvast. "Tudengineiude vaateaken". Jaa. Loodan, et seda pole näinud paljud silmad.

PS! Muretsege endale kummikud. Maxima toitis minu lootused 100%-selt peagi saabuva veeuputuse ees.