Jack come back ehk Pietro torna indietro!

Käisin vahepeal ära spagetimaal sooja ilma nautimas. Seiklus missugune. Alustades keskealistest "härrasmeestest" ja hotelliomanikest Itaalia idakaldal, peatudes keset metsa ühes lennubaasis öisel treeningul, millele järgnes intensiivne kaardianalüüs ning lõpetades Roomas kergelt omasookalduvustega võõrustaja juures. Olen nüüdseks juba jälle nädalakese lumes sumpanud, enam ei viitsi.

Terve aeg minu saabumisest alates on siin maru rahulik olnud. Kõik on kuidagi koolitegevusse süübinud. Väljaarvatud muidugi need hetked, mil me Kaisaga ebanormaalset musta huumorit hakkame pilduma. Üksteise, teiste ja ülejäänud maailma pihta. Siis on keskendumine läinud ja õppima võib hakata umbes tunni ja 45 minuti pärast.

Teisipäeva õhtul otsustasime ühendada kaks head asja: õpime tundma oma maja samal ajal moekooli tehes. Tegelikult oli otseseks tõukeallikaks liigne toit, mille me oma kõhtu mahutasime ning leidsime, et seda agooniat maos oleks vaja leevendada. Välja ei viitsinud jalutama minna, sest seal vingus õudne tuul, seega leidsime, et oleks hea mõte kontsadel kõik korrused läbi kõndida. Tänu pikkadele koridoridele oli tunne täpselt nagu catwalkil ja iga korruse erinev "kujundus" andis alust ette kujutada erinevaid moelavasid. Lisaks leidsime ka tõestuse sellele, et lukud iga koridori ukse ees on mõttetud - mitte ükski neist polnud meile takistuseks ja saime hõlpsasti kõik korrused läbi "catwalkida".

Täna õhtupoolikul koju saabudes tabas mind huvitav vaatepilt. Olin just lähenemas koos väikese Räppari ( ÜHE AASTANE!!!) ja tema isaga hotellile, kui peauksest astusid välja kaks vanemas eas meest ning äkki leidsid nad, et oleks igati viks ja viisakas ning ilmselt ka mõnus sinnasamasse ukse kõrvale oma koormat kergendada. Ma olin lihtsalt ülimalt hämmeldunud ning mõttes lootsin siiralt, et väike Räppar selle stseeni oma silmadest mööda lasi. Aga samas, ega me keegi pole selle maailma kõlvatuste eest kaitstud. Vaatan siiani vahel meie toa aknast alla raudtee suunas ning mõtlen seal asuva maja peale. Huvitav, mitmel seal elaval inimesel on olemas binokkel või mõni muu suurendav instrument, mis võimaldaks saada suurepärase vaatepildi meie väikeses toakeses toimuvast. "Tudengineiude vaateaken". Jaa. Loodan, et seda pole näinud paljud silmad.

PS! Muretsege endale kummikud. Maxima toitis minu lootused 100%-selt peagi saabuva veeuputuse ees.