tulekahju

27. jaanuaril said lõpuks kõigil eksamid läbi. Adele läks ära Põlvasse, mina ja Kaisa jäime siia. Meil oli igav. Meeletult. Ja kuna väljas oli ka kerge Siber, siis unustasime peagi uisutama-minemise mõtte. Selle asemel otsustasime, et on aeg, kui meie ise sõpru külastama läheme. Plaan oli hea – „tuur Annelinnas“, aga asjaolude kiuste toimus pool sellest ikkagi californias.

Tegelikult tundsin ma oma alateadvuses kohe majast välja astudes, et see plaan on üks suur VIGA. Naised riietusid nagu naised ikka – mitte just kõige villasemates riietes ja Tartus oli selline mõnus kesktalvine igluilm: -25 kraadi. Bussipileteid meil polnud, ostma ka ei hakanud ja jala ka ei lähe. Tegime näo, nagu mõlemal oleks kuupiletid taskus. Esimene peatuspunkt Annelinnas viis meid Kaarel Kesamaa poole, kus nägime vanu häid nägusid kodumaakonnast ja kodunaabermaakonnast ning ka mõningaid minu kursakaaslasi. Suutsime oma laborikatsetustega Kaarli laua ja vaiba põlema panna, õnneks oli tegemist ohutu leegikesega. Aga usun, et see oli metsik vihje järgnevale.

Enne südaööd otsustasime edasi liikuda ja külastada häid sõpru koduvallast. Teekond viis meid Annelinna piirimaile, kus meil kahjuks viltu hakkas vedama. Sõber, kes vastu pidi tulema (keegi ilmselt ei olnud teadlik minu orienteerumisoskustest või siis ei olnud PIISAVALT hea seletaja) oli aeglasem kui meie. Ja nii kõndisime üksteisest mööda. Me olime kassiahastuses, sest jäsemed lakkasid külma käes juba vaikselt liikumast. Telefonivestlus võõrustajatega jäi puudulikuks ja nii kutsusime takso järgi. Sõitsime ära oma heasse soojasse(enam-vähem) californiasse. Mitte kunagi pole mul olnud nii hea tunne siia saabuda. Oma pesa on ikka kõige parem! Aga õhtu polnud sellega lõppenud …

Äsja „hüljatud“ sõbrad ei suutnud meie mittenägemisega leppida ja otsustasid meile ise külla tulla. Ja meie jäime nõusse, sest õhtu oli muidugi veel noor. Millalgi kuulsime maja peal suuremat sorti müdistamist. „Ei tea, kas meie omad?“ küsisin. „Väga võimalik“ ütles Kaisa. Kedagi ukse taha siiski ei ilmunud. Umbes poole tunni pärast vajus aga uks lahti ja edasisist koomikat ei ole eriti hästi võimalik edasi anda. Külalisi oli hoopis viis ja kõik olid omamoodi naljakas tujus. Meie jaoks küündimatus tujus.
Igal juhul käis siin mõnda aega trill ja trall, meie üritasime olukorda ohjata, mis oli kohati küllaltki võimatu. Õnneks oli kaasas ka konditsioonis isik, kes oli meile tugipunktiks. Mingi hetk sai küll. Siis meie jaoks enam „ega küll küllale liiga tee“ ei kehtinud. Kõlasid juba kurjad noodid, kuid ilmselt mitte piisavalt. Aga siis juhtus midagi, mis mõne aja pärast platsi ilusti puhtaks lõi. Poole seltskonnast olime suutnud juba maja peale liikvele ajada, kaks viimast vajasid veel turgutust. Järsku tuli joostes kõige rohkem konditsioonis olev isik ja karjus: „Ruttu, andke vett, teil põleb maja maha!“ Ma nagu ei hoomanud hetkega olukorda, mõtlesin et mingi mõttetu nali, aga kui ta paaniliselt veekeetja haaras ja selle veega täitis, siis sain aru, et tal on tõsi taga. Haarasin mingi kausi, lasin sinna natuke vett, jooksin koridori ning mind võttis vastu paks vingusuits. Liikusin segaduses treppide poole ning vaatasin alla esimesele korrusele – seal seisva ratta kohalt tõusid mõnusad leegid. Ja kõik kohad olid tossu täis. Vesi pisikesest kausist lihtsalt langes hetkega mu käest tule suunas ning susises mõne sekundi pärast veidi. Jooksin uuesti tuppa ning võtsin kõige suurema kausi, mis meil on ja täitsin selle. „Kaisa, päriselt, all põleb täiega!“ Kaisa oli sama jahmunud kui mina. Kõigele lisaks otsustas üks turgutusest virgunud külaline, et ta ei lase mind uksest välja. Kui ma oleks suutnud midagi öelda, siis poleks see väga viisakas olnud. Jõuga tõmbasime selle vennikese sealt eest ja jooksin uuele ringile. Õnneks jäi see ka viimaseks. Mis seal põles ja kust see tuli – sellest me hästi aru ei saanud ja uurima ka ei hakanud. Olime piisavalt ärritunud, et kõik minema ajada. Koridori jäid jäljed suuremat sorti kuriteost. Ja muidugi ei ole mõtet mainida, et tossu oli ka päris palju. Eriti meie toas, sest uks oli üpris kaua lahti. Ning kõigele lisaks oli super hea õhutama hakata – selline mõnus „soe“ talveõhk tegi meie öö tekikuhja all väga nauditavaks.

Lõpetuseks mul pole sõnu. Või siiski: MIS JÄRGMISEKS?
: )

modulatsioon

uuel aastal on naised californias enamjaolt ÕPPINUD. Ja eksamitel käinud. Kui õhtul kõik koos hotellitoas olime, valitses siin täiesti koomastunud õhkkond. Kaisa pobises omaette ladinakeelseid taimenimetusi, Adele rääkis üleukse midagi polüüpidest ja mina nägin öösel unes, kuidas Karl Suur mind 800 aastaks lapsendada tahtis. Ei olnud eriti pingevaba õhkkond.

Millalgi pärast aastavahetust avastasime, et sügavkülm on värvust vahetanud. Tavapärane valge „jää“ on nüüdsest üleni lilla. Mis juhtus? Seda on lihtne arvata. Aga kuidas juhtus? Seda ei saa me ilmselt kunagi teada.

Tõsiselt tüdinenud igasugusest massilise materjali mahutamisest enda pähe, hakkasime omavahel lihtsalt iba ajama. Vahepeal vaidlesime Kaisaga selle üle, keda Edward „the hot guy“ Cullen siiski tahaks, kas mind või Kaisat. Ilmselt totaalse iroonia olemasolu tõttu ei viinud need vaidlused meid tulemuseni, aga teemaarendus oli selle eest hea. Ja oleks see vaid tühipaljas jutt olnud, meie hooplemine viis meeletu hasardi ja enesetõestussoovini. Ilmselt varsti kuulete-näete.

Ja tõde taksikoerast tuli lõpuks päevavalgele – see ei kuulunudki sarmikale mehele, vaid hoopis tema naisele.

Uuel aastal leidsid aset ka uued katsetused karmimate meetmetega. Sügisel Slovakkiast kaasa toodud „heleroheline haldjas“ ootas proovimist. Raske periood tekitas selle jaoks suure ootuse, kuid kui lõpuks teostuseni jõudsime, oli pettumus suurem kui arvata oskasime. Kõigepealt selgus, et tegemist pole üldsegi ÕIGE materjaliga ning vaimustust tekitav suhkrupõletamine on üheksakümnendate väljamõeldis. Ilmselgelt oli tegemist amatööridega, aga sellegipoolest ei usu ma, et sellest vedelikust asja võiks saada. Nüüd ootab ta meie baarikapis julgemaid pealehakkajaid.

Käisime eile Adelega Tõnise juures ning ta tutvustas meile „põgusalt“ ühte programmi, mida hetkel läbi msni enda arvutisse laen. See oli üks karaokeprogramm, mis meeletut hasarti tekitas. Vanad ja uued kuumad hitid kõlavad peagi läbi califronianaiste suude ja usun, et mitte küllaltki tagasihoidlikult!

Minul on nüüdseks kool läbi ja naudin „olesklemist“. Kaisa ja Adele käivad veel veits kooli vahet ja siis on neilgi puhkus.

Veri hakkab californias uuesti vemmeldama veebruaris!!! :)

diskovälk

hetki aastavahetusest

kapitaalremonti oleks vaja

Elagu pepsikoola ja iroonia!
Tartus siiski oli ilutulestik. See sai californiast tulnud peolistele väga kiiresti selgeks, kui nad all Emajõe ääres seisid ja õrnalt tossavate, püssirohu järgi lehkavate „jäänustega“ pihta said. Ja ei saa mainimata jätta, et kogu vaatemäng jättis kaootilisema ja lahjema mulje, kui seda oli vanas heas Põlvas lastav raketi-shõu. See tõsiasi ajendas kedagi meie pundist küsima, et kes selle jama üldse välja mõtles.

Sel äreval ööl oli californias ikka päris palju rahvast. Isegi sõbrad kolhoosist jõudsid kohale. Kaisa jagas vanarahvatarkust: kui vana-aasta õhtul midagi kuldset kannad, on uuel aastal rikkus majas. Ja kui punane pesu seljas on, siis pidi armuasjadega hästi minema. Kaisa riietusest võis välja lugeda, et ta panustas IGAS valdkonnas maksimaalse edu peale. Õnneks tõid sõbrad kolhoosist hästi palju kullast mansetinööpe (või mis iganes asju) kaasa ja kuna need on siiani igal pool meie sviidis laiali, siis on kerge oletada, et 2010. aastal meil masut ei tunta.

Õhtul oli programmis paar tutvumisringi võõraste nägude puhul, kokkuvõtva esitluse vaatamine lõppevast aastast, uut-moodi-tarretise degusteerimine ja eestlastele kombekohase aastavahetuse tähistamine. See kõik möödus kestva naeru saatel. Ja kolmel väga kelmikal neiul KAISAL, SUUREL TRIINUL ja MARISEL õnnestus mulle mõnus vingerpuss mängida. Olin just vaatamas teistkordselt külalistega esitlust, kui Triin paaniliselt köök-elutoast hõikas, et ma Marisele appi läheksin, sest tal pidi ikka väga ebameeldiv enesetunne olema. Läksin siis lõpuks, nägin HETKEKS Marist lamamas pooleldi Adele voodi all ja nägin, kuidas tõusis Kaisa käsi ja irve ta näol läks väga suureks ning selja tagant tuli välja roheline kalakahv, millega oli keegi akna pealt osavalt lund roogitsenud, ning ilma, et oleksin suutnud üldse reageerida, lendas mõnus sahmakas lund mulle näkku. Naer ei lõppenud nii pea. Neiud ise olid ÜLIRAHUL. Daamid. Viisakad ja kombekad, peaaegu nagu lossipreilnad meil siin.
Öösel programmi enam polnud. Seda aega iseloomustaks ainult ühe omadussõnaga: pepsine ehk pepsikoolane. Sõber kolhoosist otsustas vist, et meil oleks kap-remonti vaja ja immutas enne lahkumist natuke seinu ja uksi selle mõnusalt kleepuva vedelikuga. See oli muidugi kogemata, aga kahtlen sügavalt, kas meie ukse juurest välisukseni viiv kleepuv pepsi-rada oli ikkagi õnnetus.
2010. aasta esimene päev oli väga ilus. Vaimukusest puudu ei tulnud, aga koristamisind jäi kahjuks vajaka. Õnneks anti mõned olulised uusaasta lubadused, näiteks Piibe kavatseb kiirusega mitte liialdada, Kerstin viib Hannulale laagrisse koogi ja Maris hakkab rohkem pidutsema.

Õhtul koos Kaisa ja Kareliga koju sõites ei suutnud suurelt säravalt kuult silmi lahti saada. Hitid jätkusid ja tekkis kahtlus, et kas äkki uut-moodi-tarretis hakkas minu kõhus oma sisu alles nüüd avama.

Paarisnumbrid on minu arust sellised mõnusad, nad justkui sisaldaks endas positiivset energiat. Edukat 2010. aastat!

Ja palun ärge unustage, et plaanid tahavad täitmist! ;)

Triin