kapitaalremonti oleks vaja

Elagu pepsikoola ja iroonia!
Tartus siiski oli ilutulestik. See sai californiast tulnud peolistele väga kiiresti selgeks, kui nad all Emajõe ääres seisid ja õrnalt tossavate, püssirohu järgi lehkavate „jäänustega“ pihta said. Ja ei saa mainimata jätta, et kogu vaatemäng jättis kaootilisema ja lahjema mulje, kui seda oli vanas heas Põlvas lastav raketi-shõu. See tõsiasi ajendas kedagi meie pundist küsima, et kes selle jama üldse välja mõtles.

Sel äreval ööl oli californias ikka päris palju rahvast. Isegi sõbrad kolhoosist jõudsid kohale. Kaisa jagas vanarahvatarkust: kui vana-aasta õhtul midagi kuldset kannad, on uuel aastal rikkus majas. Ja kui punane pesu seljas on, siis pidi armuasjadega hästi minema. Kaisa riietusest võis välja lugeda, et ta panustas IGAS valdkonnas maksimaalse edu peale. Õnneks tõid sõbrad kolhoosist hästi palju kullast mansetinööpe (või mis iganes asju) kaasa ja kuna need on siiani igal pool meie sviidis laiali, siis on kerge oletada, et 2010. aastal meil masut ei tunta.

Õhtul oli programmis paar tutvumisringi võõraste nägude puhul, kokkuvõtva esitluse vaatamine lõppevast aastast, uut-moodi-tarretise degusteerimine ja eestlastele kombekohase aastavahetuse tähistamine. See kõik möödus kestva naeru saatel. Ja kolmel väga kelmikal neiul KAISAL, SUUREL TRIINUL ja MARISEL õnnestus mulle mõnus vingerpuss mängida. Olin just vaatamas teistkordselt külalistega esitlust, kui Triin paaniliselt köök-elutoast hõikas, et ma Marisele appi läheksin, sest tal pidi ikka väga ebameeldiv enesetunne olema. Läksin siis lõpuks, nägin HETKEKS Marist lamamas pooleldi Adele voodi all ja nägin, kuidas tõusis Kaisa käsi ja irve ta näol läks väga suureks ning selja tagant tuli välja roheline kalakahv, millega oli keegi akna pealt osavalt lund roogitsenud, ning ilma, et oleksin suutnud üldse reageerida, lendas mõnus sahmakas lund mulle näkku. Naer ei lõppenud nii pea. Neiud ise olid ÜLIRAHUL. Daamid. Viisakad ja kombekad, peaaegu nagu lossipreilnad meil siin.
Öösel programmi enam polnud. Seda aega iseloomustaks ainult ühe omadussõnaga: pepsine ehk pepsikoolane. Sõber kolhoosist otsustas vist, et meil oleks kap-remonti vaja ja immutas enne lahkumist natuke seinu ja uksi selle mõnusalt kleepuva vedelikuga. See oli muidugi kogemata, aga kahtlen sügavalt, kas meie ukse juurest välisukseni viiv kleepuv pepsi-rada oli ikkagi õnnetus.
2010. aasta esimene päev oli väga ilus. Vaimukusest puudu ei tulnud, aga koristamisind jäi kahjuks vajaka. Õnneks anti mõned olulised uusaasta lubadused, näiteks Piibe kavatseb kiirusega mitte liialdada, Kerstin viib Hannulale laagrisse koogi ja Maris hakkab rohkem pidutsema.

Õhtul koos Kaisa ja Kareliga koju sõites ei suutnud suurelt säravalt kuult silmi lahti saada. Hitid jätkusid ja tekkis kahtlus, et kas äkki uut-moodi-tarretis hakkas minu kõhus oma sisu alles nüüd avama.

Paarisnumbrid on minu arust sellised mõnusad, nad justkui sisaldaks endas positiivset energiat. Edukat 2010. aastat!

Ja palun ärge unustage, et plaanid tahavad täitmist! ;)

Triin