Jõuluks maale

Californialased on Tartust juba lahkunud, iga roju oma koju. Möödunud nädal oli üpriski sündmusterohke ja meenutamist väärt. Läbivaks teemaks olid šampusekorgid, mis rohkem kui üks kord vastu lage lendasid ja ühel õnnelikul korral meie toas ka vastu lampi.

Esmaspäeval oli siin päris rahulik – Kaisal käis family külas, mina ja Adele tegelesime õpingutega. Aga niipea kui kell lõi 12 ja algas 15. detsember, süütasime me Adelega koogi peal küünlad ja laulsime Kaisale serenaadi. Väike tseremoonia tehtud, hakkasime kolmekesi öösel kooki sööma ja šampust jooma, mitte et lihtsalt kaloreid tuleks, vaid et ikka oleks talvel midagi, mis sooja hoiaks. Kaisa lasi korgi vastu kuplit. Kuppel tegi ähvardavaid liigutusi allakukkumise suunas, aga jäi õnneks püsima. Nii alustas Kaisa oma 20. eluaastat.

Pühapäeval oli meil jälle üks elektri-intsident köögis. Kaisa tahtis tuld põlema panna ja pirn läks läbi. Sai suure laengu ilmselt. Ja kahjuks pole meil ka koridoris pärast seda „elektridiskot“ enam tuld ning kuna köögilamp on kuidagi eriti kõrgel ja lahti ka ei oska (ei viitsi) teha, siis köögis on nüüdsest vaid õdus hämarus (väike lambike pliidi juures siiski midagi kiirgab). Hommikud on meil ärksad.
Ja muidugi – meie uuendustest polegi rääkinud! Meil on nüüd aknalaua peal ja kardinapuu küljes buduaar. Ehitasime ükspäev WC-paberi rullidest kõrvarõnga puu. Ja kardinapuu küljes on ülejäänud ehted. Adele ütles meie puu kohta esmanägemisel: „ Ilus jõulukaunistus teil!“. See on tõesti kõrgemast klassist ehitis :P
Suures jõulumeeleolus riputasin ükspäev Päkapikule kotikese akna juurde. Alguses ei tahtnud ta üldse vedu võtta, kuid lõpuks kandis siiski vilju – ühel hommikul oli kotikeses mandariin. Ja kui ma ei eksi, siis sama päeva õhtul oli seal tatrapakike. Pärast seda agarat vedamist Päkapikk vist väsis ja nüüd pole temast enam jälgi jäänud (Kuigi ma kahtlustan, et neid oli suisa kaks).

Teisipäeval käis californias ka natuke külalisi, et Kaisale õnnelike „kuumi kahekümnendaid“ soovida. AGA käis ka üks Räppar aka Väike Assor. See oli midagi uut californianaiste jaoks. Kui koju tulin, siis oli igal pool mingeid vidinaid - alustades telefonitorust, mis kunagi kuulus telefoniaparaadi külge, ja lõpetades väikeste toidupurgikestega köögis. Siis patseeris üks väike piff meie toast välja ja vaatas kõik kohad üle. Õnneks voodi alla ei läinud. Saime kolmekesi mõnusalt lapsehoidmist praktiseerida – süüa andsime ja puha. Ning veendusime peagi selles, et laps on isasse – manustamisel piiri ei oska pidada :D. Kauaks seda rõõmu meile siiski ei jätkunud – kunagi tuli „vana“ Assor ise ja lasi Räpparil kõrgemaid noote „kilgata“ ning siis läksid nad koju.
Meie aga magama ei läinud – peagi olid uued näod sees ja siis lendas kork vastu lage (õnneks) ning sünnipäev kestis edasi. Pidu läks lausa uutele jahimaadele välja, mina ja Adele jäime aga koju õppima. Või noh, ma pole nii kindel, et Adele õppis, sest igakord kui talle enda koomastunud nägu näitamas käisin, siis oli lahti Facebooki Happy Aquarium ning Adele kinnitas, et tegeleb „õppimisvõimeliseks“ saamisega.
Enne varahommikut jõudis ka kuum kahekümneaastane neiu tagasi. Sõi rahumeeli köögis torti, surfas orksis ja mõtles, et tuleks laamendaks natuke Triinu kõrval. Njah. Aga samas polnud ka hommik talle armuline – laamendasin vastu nii kus jaksasin :D OK, tegelikult see viimane polnud päris nii, aga ideaalis oleks võinud olla.

Neljapäev oli meil siin viimane ühine päev enne jõule. Otsustasime selle puhul jämmida. Sellest said osa ka mõned sõbrad, kes ennast väikese kingiga kohale vedasid. Tegime köögis küünlavalgel piparkooke, jõime glöggi ja jõuluvana käis ka külas. Taas lendasid korgid vastu lage ja jämm ei lõppenud üldse mitte californias.
PS! Kaks üleliigset kingitust jäid maha!!! Palun harjavars, mingid paugud ja pehme lilleke nende omanikel kunagi ära otsida. :)
Ilusat jõuluaega kõigile ja meie seiklustest saate lugeda jälle ilmselt pärast aastavahetust ;) !