mis tsuigut tanh?!

pole kaua kirjutanud. sorry. tõstsime tuba ümber.

kirjutan nüüd aga hoopis sellest, kuidas ma Kaisaga eelmisel pühapäeval Pärnus lõppastme koolitust käisin tegemas.
Selleks pidime juba kell seitse hommikul (öösel) võtma ette teekonna suvepeolinna Pärnusse. Põlvas istusime dziipi, mille roolis oli üsnagi kogukas võrokiilne (või siis põlvavõrukiilne) miis. Sõit tõotas kujuneda üsnagi koomiliseks. Selle kasuks rääkis kohe silma torganud väga kahtlane kett, mis rippus juhi peatoe küljes ja vastu Kaisa jalgu peksis. Sel olid veel mingid kummist jublakad küljes ning me ei suutnud kahjuks reisi lõpuks välja selgitada ka selle otstarvet. Aga mida salapärasem, seda huvitavam. Üks, mis kindel: kiirusepiirangud ja turvavöö selle onuga küll kokku ei käinud. Olles endine miilits, oli tal kogemusi ikka käputäiega jagada - "ai jummal, nüid ommava iks nii kipe massina, sjoo mis vanasti oll, tollega ei anna võrreldagi! Kui ma miilits olli, sis sõitsi iks veomassinaga kah. " Kaisa: "Kas keegi ära ei põgenenud?" Miilits: "Mis es põgene sis, tuu auto oll jo nii aeglane! Aga kurrat, ütskõrd sai iks kätte kah!" Vahepeal läks jutt tehnikale: "Ja käigukast oll 50 rubla...jah..."
Jõudisme millalgi Pärnusse. Seal ootasid ees "sõbrad" meie autokoolist. Strohi mütsiga sõiduõpetaja meie kodulinnast oli eriti sümpaatne. Sel hetkel soovisime vist Kaisaga mõlemad, et meie kodulinn kuskil Lätis vms oleks.
Lõppastme koolituse esimeses osas pandi meid viie kaupa autosse ja siis pöörati auto pea peale. See oli parem kui tivoli! Mina ja Kaisa istusime ees ning olime lausa pisarates, täiesti ekstaas oli see keerutamine. Neiud tagapingis pidid aga minestama ja üks tahtis pärast esimest tiiru suisa väljuda! TASUTA Tivoli ikkagi ju!
Jääsõit oli aga kõige vingem. Esimese tiiruga tõmbasin kahekordse pirueti maha. VINGE! Juhendaja oli eriti "lahke" meiega trikitama ning kurvides ta käsipiduriga üldse ei hellitanud. Ühe ringi ajal oli mul auto peaaegu muruplatsi peal juba. Ja oleks te Ave Ahelikku näinud - üks vihmuti raja ääres oli vist korduvalt ohus! :D Ja Poolaku Kaisa, keda vigurivändast vend on juba korduvalt koolitanud, sai auto kontrolli all hoidmisega ilmselt kõige paremini hakkama. Juhendaja julgustas pidevalt - see on teil kõik kinni makstud, retsige nüüd nii palju kui tahate. Jah tõesti - kuskil 2000 väärtusliku Eesti krooni eest said rikkad tudengid endale seda lõbu lubada.
Pärast nelja tunnist koolitust algas tagasisõit Põlva suunas. Kui dziipi istusime, siis küsis miilits: "Nooh, kuis oll sis? Oll ka hää koolitaja iks?" Meie: "Oli küll." Miilits: "Ma tiia jah, tuu, kes teil oll, om kõge paremp üldse, selle ma tahtsigi, et te timaga lähesidi. A tuu üts tõne om endine miilits, tuu om nii vaene, et tuul om iks vorm selanh viil. Ja tuu kolmas, tuu om hoopis vait. Nii et jah, hästi läts teil sis." Me olime ise ka rahul.

Sõidame, tee ääres laiub suur heinapõld, mis paksult silopalle täis tipitud. Kaisa, istub käed süles ja lihtsalt "näitab" ninaga: "Mulle meeldib see tagumine heinapall seal..."

Ahjaa. Veel nii palju, et Pärnus kogesime midagi väga kummalist. Inimesed ühes kaubanduskeskuses (tegime kiire peatuse) nägid nii õnnelikud ja rahulolevad välja! Me oleks kui teises maailmas olnud. Kui Tartus ringi kõnnin, siis alatihti ikka tsekin inimeste nägusid. Kõik on kuidagi eriti sügavas mustas masenduses. Minge Pärnusse, tegelt ka! Meie saime sealt oma positiivsuse laksu küll kätte. Ja ILUSAD kutid olid ka igal pool. Sain vastuse küsimusele:"Kus kohata ilusat kutti: peol, ülikoolis või trennis? EI, Rimi supermarketis hoopis!" :D

PS! Kes bussidga sõidab, siis SEBE bussid on the bEST! Istun netis praegu ja sõidan Tartusse...

Olge terved!

Triin