tulekahju

27. jaanuaril said lõpuks kõigil eksamid läbi. Adele läks ära Põlvasse, mina ja Kaisa jäime siia. Meil oli igav. Meeletult. Ja kuna väljas oli ka kerge Siber, siis unustasime peagi uisutama-minemise mõtte. Selle asemel otsustasime, et on aeg, kui meie ise sõpru külastama läheme. Plaan oli hea – „tuur Annelinnas“, aga asjaolude kiuste toimus pool sellest ikkagi californias.

Tegelikult tundsin ma oma alateadvuses kohe majast välja astudes, et see plaan on üks suur VIGA. Naised riietusid nagu naised ikka – mitte just kõige villasemates riietes ja Tartus oli selline mõnus kesktalvine igluilm: -25 kraadi. Bussipileteid meil polnud, ostma ka ei hakanud ja jala ka ei lähe. Tegime näo, nagu mõlemal oleks kuupiletid taskus. Esimene peatuspunkt Annelinnas viis meid Kaarel Kesamaa poole, kus nägime vanu häid nägusid kodumaakonnast ja kodunaabermaakonnast ning ka mõningaid minu kursakaaslasi. Suutsime oma laborikatsetustega Kaarli laua ja vaiba põlema panna, õnneks oli tegemist ohutu leegikesega. Aga usun, et see oli metsik vihje järgnevale.

Enne südaööd otsustasime edasi liikuda ja külastada häid sõpru koduvallast. Teekond viis meid Annelinna piirimaile, kus meil kahjuks viltu hakkas vedama. Sõber, kes vastu pidi tulema (keegi ilmselt ei olnud teadlik minu orienteerumisoskustest või siis ei olnud PIISAVALT hea seletaja) oli aeglasem kui meie. Ja nii kõndisime üksteisest mööda. Me olime kassiahastuses, sest jäsemed lakkasid külma käes juba vaikselt liikumast. Telefonivestlus võõrustajatega jäi puudulikuks ja nii kutsusime takso järgi. Sõitsime ära oma heasse soojasse(enam-vähem) californiasse. Mitte kunagi pole mul olnud nii hea tunne siia saabuda. Oma pesa on ikka kõige parem! Aga õhtu polnud sellega lõppenud …

Äsja „hüljatud“ sõbrad ei suutnud meie mittenägemisega leppida ja otsustasid meile ise külla tulla. Ja meie jäime nõusse, sest õhtu oli muidugi veel noor. Millalgi kuulsime maja peal suuremat sorti müdistamist. „Ei tea, kas meie omad?“ küsisin. „Väga võimalik“ ütles Kaisa. Kedagi ukse taha siiski ei ilmunud. Umbes poole tunni pärast vajus aga uks lahti ja edasisist koomikat ei ole eriti hästi võimalik edasi anda. Külalisi oli hoopis viis ja kõik olid omamoodi naljakas tujus. Meie jaoks küündimatus tujus.
Igal juhul käis siin mõnda aega trill ja trall, meie üritasime olukorda ohjata, mis oli kohati küllaltki võimatu. Õnneks oli kaasas ka konditsioonis isik, kes oli meile tugipunktiks. Mingi hetk sai küll. Siis meie jaoks enam „ega küll küllale liiga tee“ ei kehtinud. Kõlasid juba kurjad noodid, kuid ilmselt mitte piisavalt. Aga siis juhtus midagi, mis mõne aja pärast platsi ilusti puhtaks lõi. Poole seltskonnast olime suutnud juba maja peale liikvele ajada, kaks viimast vajasid veel turgutust. Järsku tuli joostes kõige rohkem konditsioonis olev isik ja karjus: „Ruttu, andke vett, teil põleb maja maha!“ Ma nagu ei hoomanud hetkega olukorda, mõtlesin et mingi mõttetu nali, aga kui ta paaniliselt veekeetja haaras ja selle veega täitis, siis sain aru, et tal on tõsi taga. Haarasin mingi kausi, lasin sinna natuke vett, jooksin koridori ning mind võttis vastu paks vingusuits. Liikusin segaduses treppide poole ning vaatasin alla esimesele korrusele – seal seisva ratta kohalt tõusid mõnusad leegid. Ja kõik kohad olid tossu täis. Vesi pisikesest kausist lihtsalt langes hetkega mu käest tule suunas ning susises mõne sekundi pärast veidi. Jooksin uuesti tuppa ning võtsin kõige suurema kausi, mis meil on ja täitsin selle. „Kaisa, päriselt, all põleb täiega!“ Kaisa oli sama jahmunud kui mina. Kõigele lisaks otsustas üks turgutusest virgunud külaline, et ta ei lase mind uksest välja. Kui ma oleks suutnud midagi öelda, siis poleks see väga viisakas olnud. Jõuga tõmbasime selle vennikese sealt eest ja jooksin uuele ringile. Õnneks jäi see ka viimaseks. Mis seal põles ja kust see tuli – sellest me hästi aru ei saanud ja uurima ka ei hakanud. Olime piisavalt ärritunud, et kõik minema ajada. Koridori jäid jäljed suuremat sorti kuriteost. Ja muidugi ei ole mõtet mainida, et tossu oli ka päris palju. Eriti meie toas, sest uks oli üpris kaua lahti. Ning kõigele lisaks oli super hea õhutama hakata – selline mõnus „soe“ talveõhk tegi meie öö tekikuhja all väga nauditavaks.

Lõpetuseks mul pole sõnu. Või siiski: MIS JÄRGMISEKS?
: )