kas su nimi on mehe nimi?

HOIATAN! Järgnev postitus on tiba pikem ja lõpus läheb eriti põnevaks. Sel nädalal oli kvaliteethuumorit kuipalju.

Teisipäev on meil kujunenud talispordi-päevaks. Sel nädalal võtsime Kaisaga ette retke Toomemäele, et seal ekstreemseid laskumisi nautida. Kelku meil polnud, suuskadega ka nagu ei viitsi minna ja väikestelt poistelt lumelauda ka ei hakka ära tõmbama. Võtsime siis paar suuremat prügikotti, panime paksult riidesse ja tatsusime Toomemäele. Noo, päris lahe oli. Välja arvatud see hetk, kui ma istusin liurajale, mis oli TOTAALSELT jääs, Kaisa mulle appi ei tulnud ja ma laskusin helikiirusel mäest alla, ilma et kuidagi pidama oleks saanud. Õnneks oli all suur jäävall, mis mu hoo ühe põntsuga peatas. Aga kahjuks puudutas jääkamakat kõige esimesena minu peakene. Sealtmaalt edasi on asjalood mul kohati segased.

Kolmapäeval saime taaskord lapsehoidmist praktiseerida, kohal oli Väike Räppar, kes juba esimesi silpe suudab hääldada. PROGRESS! Esimene singel saab kindlasti olema inspireeritud californiast. See oli ka uuendusliku toidu päev – menüüs olid kartulilaastud juustu-hapukoore-küüslaugu-sinepi kattega. Mõnus! Õhtul tulid külalised ja neil kõigil oli MEHE NIMI. Kahjuks pidid külalised leppima sellega, et californias erilist pidu täna pole ja tuli edasi suunduda uutele jahimaadele. Neil oli õnneks kaasas Kaine nimega sohver, kes meid ka peole viis. Meil erilist peotuju SIISKI polnud ja tulime varakult koju tagasi. Külalisi aga kuulis ja nägi varastel hommikutundidel ilmselt veel terve Tartu ja suure tõenäosusega ka Vastse-Kuuste ning võib-olla veel mõni asula Tartu-Põlva maanteel.

Märkimisväärne on see, et Kaisa jõudis neljapäeva hommikul kella kaheksaks loengusse. Öösel olin veel suhteliselt veendunud, et ta seda ei tee, aga vapper naine ajas end seitsme ajal püsti ja mina sain tunda piinavat lambivalgust oma silmadel. Oi see oli pikk päev. Kõik olid pool päeva jooksus. Kaisal õnnestus suurest väsimusest tingituna paar tundi isegi magada ja Adele käis Keiu pool saladuskatte all mulle kooki küpsetamas. Õhtuks ajasime Piibe enda juurde kooki küpsetama. Sellega sai ta ka vaarika-kohupiima koogi näol suurepäraselt hakkama. Ja see õhtune/öine koogiorgia, mis juhatas sisse 12. veebruari ja minu „kuumad KAHEkümnendad“ ei teinud head mitte kellegi figuurile. Aga fun oli siiski ja kõik olid rahul.

Ja siis oligi minu sünkar. Üllatusi tuli üksteise järel kuni päeva lõpuni välja. Tänu orkutile on mul nüüd nii palju õnne, et ma ei oskagi seda enam kusagile paigutada. Igal juhul õhtul me niisama peesitada ei kavatsenud ja oodata oli ka mõningaid külastusi. Seega ostsin rikaste-inimeste-poest Selverist suure kausi, et sinna sisse saaks booli segada ja ning kokkasin ka veidi. Oli selline rahulik „palju-õnne,-said-nüüd-jälle-vanemaks“ õhtu, üritasime minu streikiva arvutiga karaoket laulda, trips-traps-trull oli ikka in ja fotoülesvõtted said samuti toredad. Ja siis ühel hetkel veidi enne kella kahtteist sadas sisse viis MEHE NIMEGA persooni, kes õnnitluslaulu lõõritasid. Üllatus oli tõesti maksimaalne. Jah, kolmapäevased külalised olid taaskord leidnud oma tee californiasse. Ja õhtu skeem kulges enam-vähem samamoodi: peagi leidis kogu seltskond ennast Illusiooni tantsuplatsilt. Sel korral oli californias ka ööbijaid, vanad head Vänts, Piibe ja Raido ning ka uuem nägu Kristo. Varastel hommikutundidel jätkusid arutelud kap-remondi üle, uuenduslikud ideed olid meeletud ning naeru jätkus ka kauemaks. Hommikul magas Piibe sisse ja jäi bussist maha, aga lõpuks vist sai ikka õnnelikult oma vanaema juubelile kohale.

13. veebruari hommikul otsustasid magamata ja kerge padjanäoga tegelased Adele, Raido, Kristo ja Triin, et läheks külastaks haridusmessi Intellektika. See osutus minu jaoks aga haletsusväärseks veaks. Ülemeelikkusest tingituna oli mul kange tahtmine hästi palju uurida ja igalt poolt osa võtta. Aga tugevale tahtejõule vastukaaluks polnud mõistus ja reageerimisvõime omal kohal. Usun, et noor neiu Rajaleidja boksist vangutab siiani pead ja kui mõtleb millelegi lollile, siis tuleb tal minu nägu silme ette. Ning ilmselt on tore ja lahke naine Tartu Teoloogia Akadeemiast siiani veendunud, et lähen neile 4 aastaks õppima ning minust saab tulevane hingehoidja.

13. veebruari seiklused polnud selle käiguga lõppenud. Tagasi californiasse jõudes otsustasime toanaaber Kaisaga, et oleks aeg tagasi koduvalda naaseda. Otsus oli kerge tulema, aga teekond ei saanud lihtne olema. Vandersellid asusid koos reisipassiga kell 15.22 teele ning kell 16.10 seisime pöialt maha suunates Tartu-Võru maanteel. Autosid tuli nagu oavarrest. Kiirus oli neil nagu rakettidel. Üks pikapiga auto pidurdas, ees istus kaks noort kutti. Nonii, läheb põnevaks, mõtlesime. Auto juurde jõudes vaatasid tagaistmelt vastu kolm töllakil jorssi ja üks neist ütles: „No neiud, meil on pagassis ruumi küll! Hüpake aga peale, ei ole siin mingit pirtsutamist.“ Meie huumorit ei mõistnud ja eemaldusime. Kaua ei pidanud siiski seisma, tuli „maailma parima Opeliga“ noormees kuskilt põllumajanduskallakuga kutsekoolist. Ta oli sõitnud 154 km ja tee peal möödunud rekkast ning Audist, mis talle enam järgi ei jõudnud. Jamh. Oleks tahtnud küsida: „Kas su nimi on mehe nimi?“
Läksime Põlva maantee juures maha ja ühe hoobiga saime sealt väga normaalse variandiga Põlvasse. Kell 17.07 olime Elioni ees ning plaan oli jõuda bussijaamast 17.10 väljuvale bussile. Võtsime ette jooksuretke politseimaja esise bussipeatuse suunas. See sai järjekordselt väga huvitav seik olema – läksime kultuurimaja tagant, kus on hästi järsk ning küllaltki libe laskumine läbi võsa. Mõlemal olid laitmatult siledad tallad all ning see saigi Kaisale saatuslikuks. Suure naeruga laskusin mina edukalt mäest ning jälgisin kuidas Kaisa kuskilt raja kõrvalt mööda paksu lund libises ning lõpuks oli täiesti siruli ja laskus alla väga imelikus poosis, kott käe otsas järgi lohisemas. Mõlemal oli maksimaalne naerukramp, aga tuli siiski edasi liikuda. Siis sain veel natuke Kaisat lumest puhastada ja bussid olidki kohal! Väsinult, aga õnnelikult naasesime kumbki eraldi bussiga Veriora valda.

Ja lõpetuseks: vaadake, meil on californias kaks lemmik-mängulooma: Matu ja Põtsu. Esimesel külastusel leidsid MEHE NIMEGA sõbrad, et Matu võrdub Marten. Minu sünnipäeval leidis Kristo Heinmann, et Põtsu on Võru klubist, MEHE NIMEGA sõbrad jõudsid aga järeldusele, et Põtsu on hoopiski Petsu ja võrdub tegelikult Peter. Laupäeval jõudsime Kristo juhtimisel uuele järeldusele, et tegemist on siiski tandemiga „Matsu-Pitsu“.

PS! Nele Taba võiks lähiajal meile tulla ja oma 9. jaanuaril antud lubaduse täide viia. Eriti super oleks, kui ta Edwardi ka kaasa võtaks :)