akna all on vagunid

California hotell ei väsi meid üllatamast. Ning sama võib väita ka siinsete elanike kohta. Kõik sviidi nr 401 elanikud on korduvalt näinud ühte siin majas elavat eakamat naist erinevate meessõpradega majja sisenemas või siit väljumas. Hästi on mul meeles episood, kuidas Adele kirjeldas temaga kohtumist tänaval. Naine oli hoogsalt kõnniteel kõndides lähenenud ning juba kaugel hüüdnud: „Rada vabaks!“ ning siis käed laiali mööda tuhisenud. Ning tavaliselt kui ma väga väsinuna koolist saabun ja neljandale korrusele tõusmiseks valmistun, tuleb see tädi kuskil koridoris vastu ning lausa hõikab kõva häälega: „Tere!“ ja alatihti kuulub sinna juurde ka muud päevakohast teksti.

Eriti erksalt on meeles juhtum kui ühel õhtul Adelega Tartu tudengiurkaid snaiperdamas käisime ning sealhulgas ka „kogemata“ Zavoodi sattusime. Sisenesime Zavoodi sügavustesse ning ühes nurgas nägime eelpool mainitud tädi. „Nojah, tõeline möllumutt,“ mõtlesime. Jõudsime juba peaaegu ringi peale teha ning vaatevälja jäi taaskord tuttav emalõvi. Ning siis hakkas action pihta. Ilmselgelt ei olnud Zavoodi kliima selle tädikese jaoks sobiv ning ta otsustas enda olukorda paremaks teha. Või siis ta tundis lihtsalt, et see eelmine pluus ei ole piisavalt heaks söödaks. Ja võttiski naiska siis end niisama lihtsalt pesuväele ja otsis kotist teise pluusi, pani selle selga ning hakkas nööpe kinni panema. Noored „korralikud“ tudengineiukesed kihistasid selle peale naeru ja läksid uut urgast inspekteerima.

Kui kodus Kaisale ülekannet tegin, jõudsime järeldusele, et äkki SEE tädi ongi äkki SEE „Tartu-Riina“, kellest levivad kuuldused isegi väikseimatesse külakohtadesse. Tegime natuke taustauuringut ning tuli välja, et on olemas vaid Tiigi-Riina, mitte aga Väike-Kaare-Riinat või California-hotelli-Riinat… Samas Tiigi tänav on päris lähedal… Varjunimi?!

Sel nädalal sai seda korterit kaks päeva ammoniaagihaisuga immutatud. Mul on vist siiani peavalu. Teisipäeval mõtlesin, et võiks juukseid värvida. Rakendasin siis amatöörist juuksevärvija Kaisa pulti ning hakkasime pihta. Ega see, et värvipaki peale oli kirjutatud SUPERblond ja helendab NELI kuni KUUS tooni, mind üldse ei eksitanud. See andis ainult hoogu juurde. See oligi SEE, mida ma tahtsin. FEIL! Lisaks kohutavale peavalule, väga halvale enesetundele, Kaisa pidevatele naeruturtsatustele igal hetkel kui ta mind järgmisel päeval vaatas ning üliintensiivsele ammoniaagihaisule, nägin ma välja nagu helekollaste juustega albiino. Madiken ütles mulle, et ma ajaloolaste kevadkarnevaliks rohelise kleidi selga paneks, siis oleks nagu võilillelaps hipipeo jaoks valmis. Ma ei suutnud ükskõikne olla. Ma ei suutnud sellega leppida. Järgmisel päeval tuli Adele ja korteris avanes taaskord salong. Vahepeal oli tunne, et liigne ammoniaak võtab silmade eest mustaks, aga korrutasin endale et NORMAALSUS nõuab ohvreid (et mitte öelda ILU, sest sellest oli asi väga kaugel) ning tulemuseks sain kergelt roheka värvitooni. Panen vist kevadkarnevalile siiski kollase kleidi selga.

Asi on nüüd jõudnud niikaugele, et me enam ei viitsi koristada. Varem üritasime külaliste saabumiseks sviidile ikka kaubandusliku välimuse anda, aga nüüd enam ei huvita kah. Raja Triin ütles reedel meil korraks peatudes, et: „teil on nii koristamata siin.“ No, vähem MÖLA, rohkem TEGUSID, ütleks ma selle peale! Oleme nõus blogimaksu asendama koristamisteenusega. Kätemeri?

jogopäts

Me peaks lõpuks elama hakkama. Selle korteri seinte vahel toimuv komejant oli juba algusest peale tsensuuri vajav tegevus ning nüüdseks on hakanud siin toimuv juba väga tugevalt minu "tervet" mõistust rõhuma. Ma ei saa enam aru, kas midagi on "maru raske", "raske maru" või hoopis "raskem aru".

Kaisa hakkas objekto-seksuaaliks. Alles nüüd sain ma aru, et ta armastab tegelikult Adele toa lauda (või tooli), sest ta on selle taga juba mitmendat päeva aega veetmas (et mitte öelda ÕPPIMAS).

Reedel käis Mansa californias ööbimas. Ütlesin Kaisale, et ta laupäeva hommikul Mansale jogopätse teeks. Jäi ära. Ilmselt selle pärast, et ta päris täpselt veel ei teadnud, mis need on. Eile tegime esmakordselt Jogopätsi. Tegelikult olime vastava koostisega maiust juba varem valmistanud, aga alles siis ristisime ta Jogopätsiks. Lihtne, odav ja ülimaitsev! Võite siia ostma tulla, me teeme köögi seina sisse akna ja paneme koridori suure sildi "Jogopätsi-putka". Kui alt sisse ei saa, siis helistage!

Ja lõpuks on valminud suurepärane fotoalbum meie Matu elust. Parimad kaadrid Matust "aktsioonis" on üles riputatud siia: http://public.fotki.com/trinsaa/matueri/

Vaadake, kes ennast ära tunneb... Matu on kiire ja kaval vend, sokutab ennast igale poole! :)

Ning lõpetuseks: tundub, et eriti lahke südamega sõpru siiski leidub! :D Need täieõiguslikud blogilugejad on kindlasti ühe tasuta Jogopätsi ära teeninud.

Jogopäts - Everybody loves it!

teadaanne

Teatame, et alates tänasest (12.04.10) on meie blogi lugemine maksustatud.

Kaisa istub mu kõrval, peos on mündid. Saime kahepeale kokku 12.70. On alles nädala algus.

Lubame teil kõigil meid aidata, teie lahkuse "suurus" võiks olla võrdne teie südame "suurusega"! :)

Kaisa Poolak: 221026283635 Swedbank
Triin Aedmäe: 221017262791 Swedbank

dionüüsia

Köök on maru sassis hetkel, keegi ei viitsi koristada kah. Küll hommikul jõuab.

Nädal algas väga tormiliselt ja jätkub samaviisi. Saabusime Kaisaga californiasse pühapäeva õhtul ning ei jäänud kohe sviiti puhkama. Suundusime külastuskäigule Saaremaa parima jalgpalluri ning köögidisaineri juurde. Tõestust leidis asjaolu, et õige seltskond on KOLM ja et Pauluse kirikusse peaks peagi minema patte kahetsema. Ja taaskord, nagu meil külaskäikude puhul kombeks, lõppes õhtu meie juures. Tee pealt said ka mõned disainielemendid kaasa haaratud, parimad palad Tartu teadetetahvlilt on nüüdseks parimad palad meie köögiseinal. Hunnik pelmeene, väike tehnikaime kõlaritega ja pidu kestis kolmeni. Mikk läks üksi koju. :(

Täna käis meil taaskord külaline. Peaaegu et juba unustustehõlma vajunud füüsik tuli oma kokkamisoskusi näitama. Ta on siiani vist ainus, kes selles majas jalgratta kolmandale korrusele on tassinud ning selle siis sinna lukustanud. Ning ainus, kes maja peal lahustuvat kohvi käis otsimas. Mõni uks isegi avati ning saak oli täiesti korralik. Kook tuli ka täiesti nauditav ning huvitavat juttu jätkus... Väga hariv vestlus oli... Igasugustel huvitavatel teemadel...

Õppima peaks veel hakkama, aga Kaisa hullutab siin kõrval: "Oi, panin vist varbakaunistuse silma endale! ONGI, peegeldas tagasi kõik valguse käes! Triin, mul peegeldab!" (jooksis paaniliselt karjudes peegli juurde ja rääkis midagi vikerkaarest). Nojah, homme on dionüüsia vähemalt.

Ja sel nädalavahetusel Saaremaale keegi nagunii ei lähe, sest meie ka ei lähe.

Füüsikamaja katusel näeme!

Pean saama Hispaaniasse, muidu suren 2010!

See nädal oli väga mänguline: sõnamängud, baila-mängud, laulumängud, TÄRINGUmängud… Ja kõigele lisaks võin ma uhkusega öelda, et kihlveos kaotajaid polnud, olid ainult võitjad, kes oma võitu 1. aprillil vääriliselt ka tähistasid!

Nädal algas meil uuenduslike meeleoludega: vaja oli vastselt soetatud toolike sisse pühitseda. Õnneks leidus Kaisa isal kodus kollast pihustatavat metallvärvi. Ja õnneks on meil ka töötuba tooli esialgses asukohas. Vahepeal veeretasime küll mõtet, et sellest kolikamber-korterist võiks elutoa teha, aga seal pole vist akent ees.

Esmaspäeval suundusime Kaisaga kodu-Selverisse, et sealt oma idee elluviimiseks materjali hankida. Läksime päris maja taha, kus oli ladu. Alguses ei julgenud kohe hunti mängima hakata ja tegime nurga peal veidike luuret. Inimesi paistis seal liikuvat küll. Siis tuli üks tädi välja ning kasutasime juhust. Küsisime pappkaste. Tädi ei osanud kahjuks vastata, aga ta suunas meid KASTISPETSIALISTI juurde. Üks noormees tungis kileribade vahelt välja ja osutas meeletu virna poole, kus oli igasuguseid kaste peale PAPPkastide. „Sealt võib KÕIKE võtta!“. Meie: „Eeeee, tahaks pappkasti.“ Kastispetsialist: „Need on otsas, hommikul tulevad banaanikastid, neid võite saada.“ Ok, leppisime kokku, et tuleme homme õhtul järgi. Kõnnime Kaisaga juba california trepist üles, väga uimane ja segane vestlus käimas. Millegi peale küsis Kaisa: „Kesto?“. Ma ei saanud aru kellest ta räägib ja vastasin: „Tiesto!“. Naer. Kõnnime edasi. Räägime midagi muud. Äkki Kaisa küsib: „Kunas ta Eestisse tuleb?“ Ma ei jaganud jälle ära kellest ta räägib ja küsisin: „Kesto?“. Kaisa täiesti kõveras: „DJ TIESTO!“. Ja vastust ma ei teadnud.

Järgmisel päeval oma saagile järgi minnes ütles kastispetsialist turvale meie kohta „kastivargad“ ning mulle sai selgeks, mis vahe on KASTIL ja ALUSEL. Me võtsime aluse kaasa. Banaanipildiga KAST jäi maha. Või noh neid oli seal lausa lademetes kõrvale pandud. Võtsime viisakusest kaks kaasa. Vaja ei läinud pooltki ühest kastist (aka alusest). Tulemit on teil võimalik näha meie köök-elutoa seinalt…

Ülimalt kurnav osa nädalast selja taga, sai ennast lõdvaks lasta. Naljapäeva õhtu meeleolud olid joovastavad. Millalgi saabusid mu kaks sõbrantsi, keda sajandeid polnud näinud ning vanade heade aegade mälestuseks tegime algavale õhtule pöörase soojenduse. „Sa pane rusikas NII ja löö vastu NINA, sest see kes peksa saab, ei olegi ju SINA!“ - seda laulukest kuulsid naabrid ilmselt korduvalt vähemalt kahe tunni vältel. Ja sai taaskord tõestatud, et meeste puudumine seltskonnast ei takista kunagi naisi SEGAseltskonnale mõeldud mänge mängimast. Näljane nelik ei väsinud niipea sest mängust. HOMME – SEE tähendab prantsuse keeles MEES, saad aru, MEES! :)

Nilbe mängu kulminatsioon oli aga alles ees. Peagi saabus seltskonnale ajalootudengite näol täiendust (Karin teab nüüdsest, et meil on korteris võsa kate reisipank), baila-baila viis kõik parajasse meeleolusse ning pärast seda kui Enna ja Kersti olid „pilvede embuses, sina ja mina!“ – saatel lahkunud, oli aeg täringumänguks vol 2. Jaa, pildid on üsnagi kompromiteerivad. Südaööl otsustasime, et aitab üksteise kehade immutamisest teatud ülakehas asuva elundiga ning suundusime linna peale uusi ohvreid otsima.

Marsruuti linnas alustasime tavapärasele vastupidiselt – esimesena sattusime Krooksu ette, mis on tavaliselt viimane ning sealt edasi sai Zavoodi pole kõnnitud. Lisaks sai veel igasuguseid huvitavaid akadeemilisi olengukohti külastatud ning õhtu lõppes Plink Plonkis, kus me ka viimased ja ilmselt juba ka soovimatud külalised olime. „Tagant paistis küll nii tore tüdruk, aga vaata mis tegi…“, oli turva kommentaar ühele meie seltskonnast. Nojah. Mis seal ikka.

Ahjaa. Natuke uurimustööd sai ka tehtud. Minu ja Kaisa toa seina taga üritab ilmselt iga päev raskesse keemiasse süveneda keemia magistrant… Samas ma kahtlustan, et ta on selleks raamatukogusse ära põgenenud, sest me ei anna talle eriti rahu. Ilmselt sellepärast saatis ta ühel hommikul mulle süngeid pilke ning tõttas koridoris kiiresti mul eest, kuid tema õnnetuseks ei osanud ta välisust lahti teha ning jõudsin talle järgi ja ütlesin: „keera teisele poole!“. Näha oli, et selle hääle kuulmine on tema jaoks juba piinarikkaks muutunud ning mees sai ukse sajandisekundiga lahti, avas selle ja tegi mulle mine-nüüd-ruttu-välja pilku.

PS! Kas keegi järgmisel nädalavahetusel Saaremaale ei lähe?

Õieke

Kompromiteeriv pilt nr. 1