See nädal oli väga mänguline: sõnamängud, baila-mängud, laulumängud, TÄRINGUmängud… Ja kõigele lisaks võin ma uhkusega öelda, et kihlveos kaotajaid polnud, olid ainult võitjad, kes oma võitu 1. aprillil vääriliselt ka tähistasid!
Nädal algas meil uuenduslike meeleoludega: vaja oli vastselt soetatud toolike sisse pühitseda. Õnneks leidus Kaisa isal kodus kollast pihustatavat metallvärvi. Ja õnneks on meil ka töötuba tooli esialgses asukohas. Vahepeal veeretasime küll mõtet, et sellest kolikamber-korterist võiks elutoa teha, aga seal pole vist akent ees.
Esmaspäeval suundusime Kaisaga kodu-Selverisse, et sealt oma idee elluviimiseks materjali hankida. Läksime päris maja taha, kus oli ladu. Alguses ei julgenud kohe hunti mängima hakata ja tegime nurga peal veidike luuret. Inimesi paistis seal liikuvat küll. Siis tuli üks tädi välja ning kasutasime juhust. Küsisime pappkaste. Tädi ei osanud kahjuks vastata, aga ta suunas meid KASTISPETSIALISTI juurde. Üks noormees tungis kileribade vahelt välja ja osutas meeletu virna poole, kus oli igasuguseid kaste peale PAPPkastide. „Sealt võib KÕIKE võtta!“. Meie: „Eeeee, tahaks pappkasti.“ Kastispetsialist: „Need on otsas, hommikul tulevad banaanikastid, neid võite saada.“ Ok, leppisime kokku, et tuleme homme õhtul järgi. Kõnnime Kaisaga juba california trepist üles, väga uimane ja segane vestlus käimas. Millegi peale küsis Kaisa: „Kesto?“. Ma ei saanud aru kellest ta räägib ja vastasin: „Tiesto!“. Naer. Kõnnime edasi. Räägime midagi muud. Äkki Kaisa küsib: „Kunas ta Eestisse tuleb?“ Ma ei jaganud jälle ära kellest ta räägib ja küsisin: „Kesto?“. Kaisa täiesti kõveras: „DJ TIESTO!“. Ja vastust ma ei teadnud.
Järgmisel päeval oma saagile järgi minnes ütles kastispetsialist turvale meie kohta „kastivargad“ ning mulle sai selgeks, mis vahe on KASTIL ja ALUSEL. Me võtsime aluse kaasa. Banaanipildiga KAST jäi maha. Või noh neid oli seal lausa lademetes kõrvale pandud. Võtsime viisakusest kaks kaasa. Vaja ei läinud pooltki ühest kastist (aka alusest). Tulemit on teil võimalik näha meie köök-elutoa seinalt…
Ülimalt kurnav osa nädalast selja taga, sai ennast lõdvaks lasta. Naljapäeva õhtu meeleolud olid joovastavad. Millalgi saabusid mu kaks sõbrantsi, keda sajandeid polnud näinud ning vanade heade aegade mälestuseks tegime algavale õhtule pöörase soojenduse. „Sa pane rusikas NII ja löö vastu NINA, sest see kes peksa saab, ei olegi ju SINA!“ - seda laulukest kuulsid naabrid ilmselt korduvalt vähemalt kahe tunni vältel. Ja sai taaskord tõestatud, et meeste puudumine seltskonnast ei takista kunagi naisi SEGAseltskonnale mõeldud mänge mängimast. Näljane nelik ei väsinud niipea sest mängust. HOMME – SEE tähendab prantsuse keeles MEES, saad aru, MEES! :)
Nilbe mängu kulminatsioon oli aga alles ees. Peagi saabus seltskonnale ajalootudengite näol täiendust (Karin teab nüüdsest, et meil on korteris võsa kate reisipank), baila-baila viis kõik parajasse meeleolusse ning pärast seda kui Enna ja Kersti olid „pilvede embuses, sina ja mina!“ – saatel lahkunud, oli aeg täringumänguks vol 2. Jaa, pildid on üsnagi kompromiteerivad. Südaööl otsustasime, et aitab üksteise kehade immutamisest teatud ülakehas asuva elundiga ning suundusime linna peale uusi ohvreid otsima.
Marsruuti linnas alustasime tavapärasele vastupidiselt – esimesena sattusime Krooksu ette, mis on tavaliselt viimane ning sealt edasi sai Zavoodi pole kõnnitud. Lisaks sai veel igasuguseid huvitavaid akadeemilisi olengukohti külastatud ning õhtu lõppes Plink Plonkis, kus me ka viimased ja ilmselt juba ka soovimatud külalised olime. „Tagant paistis küll nii tore tüdruk, aga vaata mis tegi…“, oli turva kommentaar ühele meie seltskonnast. Nojah. Mis seal ikka.
Ahjaa. Natuke uurimustööd sai ka tehtud. Minu ja Kaisa toa seina taga üritab ilmselt iga päev raskesse keemiasse süveneda keemia magistrant… Samas ma kahtlustan, et ta on selleks raamatukogusse ära põgenenud, sest me ei anna talle eriti rahu. Ilmselt sellepärast saatis ta ühel hommikul mulle süngeid pilke ning tõttas koridoris kiiresti mul eest, kuid tema õnnetuseks ei osanud ta välisust lahti teha ning jõudsin talle järgi ja ütlesin: „keera teisele poole!“. Näha oli, et selle hääle kuulmine on tema jaoks juba piinarikkaks muutunud ning mees sai ukse sajandisekundiga lahti, avas selle ja tegi mulle mine-nüüd-ruttu-välja pilku.
PS! Kas keegi järgmisel nädalavahetusel Saaremaale ei lähe?
Õieke
Kompromiteeriv pilt nr. 1 
No comments:
Post a Comment