Californialased on Tartust juba lahkunud, iga roju oma koju. Möödunud nädal oli üpriski sündmusterohke ja meenutamist väärt. Läbivaks teemaks olid šampusekorgid, mis rohkem kui üks kord vastu lage lendasid ja ühel õnnelikul korral meie toas ka vastu lampi.
Esmaspäeval oli siin päris rahulik – Kaisal käis family külas, mina ja Adele tegelesime õpingutega. Aga niipea kui kell lõi 12 ja algas 15. detsember, süütasime me Adelega koogi peal küünlad ja laulsime Kaisale serenaadi. Väike tseremoonia tehtud, hakkasime kolmekesi öösel kooki sööma ja šampust jooma, mitte et lihtsalt kaloreid tuleks, vaid et ikka oleks talvel midagi, mis sooja hoiaks. Kaisa lasi korgi vastu kuplit. Kuppel tegi ähvardavaid liigutusi allakukkumise suunas, aga jäi õnneks püsima. Nii alustas Kaisa oma 20. eluaastat.
Pühapäeval oli meil jälle üks elektri-intsident köögis. Kaisa tahtis tuld põlema panna ja pirn läks läbi. Sai suure laengu ilmselt. Ja kahjuks pole meil ka koridoris pärast seda „elektridiskot“ enam tuld ning kuna köögilamp on kuidagi eriti kõrgel ja lahti ka ei oska (ei viitsi) teha, siis köögis on nüüdsest vaid õdus hämarus (väike lambike pliidi juures siiski midagi kiirgab). Hommikud on meil ärksad.
Ja muidugi – meie uuendustest polegi rääkinud! Meil on nüüd aknalaua peal ja kardinapuu küljes buduaar. Ehitasime ükspäev WC-paberi rullidest kõrvarõnga puu. Ja kardinapuu küljes on ülejäänud ehted. Adele ütles meie puu kohta esmanägemisel: „ Ilus jõulukaunistus teil!“. See on tõesti kõrgemast klassist ehitis :P
Suures jõulumeeleolus riputasin ükspäev Päkapikule kotikese akna juurde. Alguses ei tahtnud ta üldse vedu võtta, kuid lõpuks kandis siiski vilju – ühel hommikul oli kotikeses mandariin. Ja kui ma ei eksi, siis sama päeva õhtul oli seal tatrapakike. Pärast seda agarat vedamist Päkapikk vist väsis ja nüüd pole temast enam jälgi jäänud (Kuigi ma kahtlustan, et neid oli suisa kaks).
Teisipäeval käis californias ka natuke külalisi, et Kaisale õnnelike „kuumi kahekümnendaid“ soovida. AGA käis ka üks Räppar aka Väike Assor. See oli midagi uut californianaiste jaoks. Kui koju tulin, siis oli igal pool mingeid vidinaid - alustades telefonitorust, mis kunagi kuulus telefoniaparaadi külge, ja lõpetades väikeste toidupurgikestega köögis. Siis patseeris üks väike piff meie toast välja ja vaatas kõik kohad üle. Õnneks voodi alla ei läinud. Saime kolmekesi mõnusalt lapsehoidmist praktiseerida – süüa andsime ja puha. Ning veendusime peagi selles, et laps on isasse – manustamisel piiri ei oska pidada :D. Kauaks seda rõõmu meile siiski ei jätkunud – kunagi tuli „vana“ Assor ise ja lasi Räpparil kõrgemaid noote „kilgata“ ning siis läksid nad koju.
Meie aga magama ei läinud – peagi olid uued näod sees ja siis lendas kork vastu lage (õnneks) ning sünnipäev kestis edasi. Pidu läks lausa uutele jahimaadele välja, mina ja Adele jäime aga koju õppima. Või noh, ma pole nii kindel, et Adele õppis, sest igakord kui talle enda koomastunud nägu näitamas käisin, siis oli lahti Facebooki Happy Aquarium ning Adele kinnitas, et tegeleb „õppimisvõimeliseks“ saamisega.
Enne varahommikut jõudis ka kuum kahekümneaastane neiu tagasi. Sõi rahumeeli köögis torti, surfas orksis ja mõtles, et tuleks laamendaks natuke Triinu kõrval. Njah. Aga samas polnud ka hommik talle armuline – laamendasin vastu nii kus jaksasin :D OK, tegelikult see viimane polnud päris nii, aga ideaalis oleks võinud olla.
Neljapäev oli meil siin viimane ühine päev enne jõule. Otsustasime selle puhul jämmida. Sellest said osa ka mõned sõbrad, kes ennast väikese kingiga kohale vedasid. Tegime köögis küünlavalgel piparkooke, jõime glöggi ja jõuluvana käis ka külas. Taas lendasid korgid vastu lage ja jämm ei lõppenud üldse mitte californias.
PS! Kaks üleliigset kingitust jäid maha!!! Palun harjavars, mingid paugud ja pehme lilleke nende omanikel kunagi ära otsida. :)
Ilusat jõuluaega kõigile ja meie seiklustest saate lugeda jälle ilmselt pärast aastavahetust ;) !
Sunday, December 20, 2009
Monday, December 14, 2009
põtsu
Hommikul tahtsin end välja magada, aga ülemisel korrusel puuris keegi kõvasti.
Adele tuli koju ja rääkis, et meie kõrval ei elagi Silver, vaid hoopis Silvi.
Läksin eksamile ja tuli välja, et järgmiseks eksamiks peab kõvasti rohkem õppima.
Väljas oli -12 ja mul oli külm. Tüdruk tänaval, kelle jope ja pükste vahele jäi 5 cm paljast IHU, tundis ennast seksikana. Mina tunnetasin, et tal on peagi põiepõletik.
Lõuna ajal jõudsin järeldusele, et pole reaalselt ühtegi venelast Californias kohanud. Kas "vene geto" oli vaid unelm või viirastus? Ei - koju tulles oli välisukse juures mammi, kes ütles luku kohta: "Ne rabotajet!" Aitasin ta sisse ja sain tunda, kuidas ta mind uksest välja tõrjus. Väga imelik oli see tunne.
Täna vaja veel keskaja essee üle vaadata ja uurida, mis Aristoteles arvas õnnest. Aga motivatsiooni pole, sest Kaisa astub kohe kuumadesse kahekümnendatesse ning see ei saa rahulik üleminek olema. JAH KAISA - "Oskus tegutseda mõistuspäraselt," ütles Aristoteles õnne kohta, "ning suurim hüve on oma eesmärgi täitmine parimal võimalikul viisil." Täida siis oma eesmärgid uues kümnendis 100protsendiliselt ning tegutse mõistuspäraselt ja vaheta riided ära, sest kohe-kohe on family ukse taga ja on vaja minna klaasikest tõstma.
Samas võiks seda teksti laulda või räppida, aga see pole minu pärusmaa, las teeb seda pigem Chalice või hoopis Kaarel Kesamaa.
Kaisa: "Tere, olen Kaisa, olen 20! Ma ei taha 20 saada! 19 - siis olin veel nii lustakas ja noor ja loll..." Tsitaat Californias 14.12.09 kell 16:54
PS! Kes veel ei ole hääletanud, siis minge hääletage, meil on üks küsitlus üleval ;) ------->
Triin
Adele tuli koju ja rääkis, et meie kõrval ei elagi Silver, vaid hoopis Silvi.
Läksin eksamile ja tuli välja, et järgmiseks eksamiks peab kõvasti rohkem õppima.
Väljas oli -12 ja mul oli külm. Tüdruk tänaval, kelle jope ja pükste vahele jäi 5 cm paljast IHU, tundis ennast seksikana. Mina tunnetasin, et tal on peagi põiepõletik.
Lõuna ajal jõudsin järeldusele, et pole reaalselt ühtegi venelast Californias kohanud. Kas "vene geto" oli vaid unelm või viirastus? Ei - koju tulles oli välisukse juures mammi, kes ütles luku kohta: "Ne rabotajet!" Aitasin ta sisse ja sain tunda, kuidas ta mind uksest välja tõrjus. Väga imelik oli see tunne.
Täna vaja veel keskaja essee üle vaadata ja uurida, mis Aristoteles arvas õnnest. Aga motivatsiooni pole, sest Kaisa astub kohe kuumadesse kahekümnendatesse ning see ei saa rahulik üleminek olema. JAH KAISA - "Oskus tegutseda mõistuspäraselt," ütles Aristoteles õnne kohta, "ning suurim hüve on oma eesmärgi täitmine parimal võimalikul viisil." Täida siis oma eesmärgid uues kümnendis 100protsendiliselt ning tegutse mõistuspäraselt ja vaheta riided ära, sest kohe-kohe on family ukse taga ja on vaja minna klaasikest tõstma.
Samas võiks seda teksti laulda või räppida, aga see pole minu pärusmaa, las teeb seda pigem Chalice või hoopis Kaarel Kesamaa.
Kaisa: "Tere, olen Kaisa, olen 20! Ma ei taha 20 saada! 19 - siis olin veel nii lustakas ja noor ja loll..." Tsitaat Californias 14.12.09 kell 16:54
PS! Kes veel ei ole hääletanud, siis minge hääletage, meil on üks küsitlus üleval ;) ------->
Triin
Tuesday, December 8, 2009
Appi, ma ei leia oma pisargaasi!
See oli eile öösel täiega teemaks. Lõpetasin kella ühe ajal lugemise ja siis "üritasin" magama jääda. Sellest ei tulnud aga mitte midagi välja, vähkresin voodis kella kaheni ja kuulsin samal ajal kuidas Kaisa õndsas unes nohises. Kahjuks aga pole mulle sügava une omadust antud, kuid siiski sel ööl oli see mulle õnneks: sain ACTIONIT!
Jah, kell oligi umbes kaks, kui kuulsin, et keegi nagu vajutas ukselinki. Hmm. Väga kahtlane, mõtlesin. Äkki tuli Adele jälle lambist öösel Põlvast siia? Siis keegi nagu asjatas lukuaugu kallal, mõtlesin - nii, nüüd paneb Adele võtme lukuauku. Aga ei pannud. Hoopis linki vajutas veelkord ja tagus õrnalt oma küljega ust. Hüppasin hetkega püsti, hiilisin vaikselt koridori ja surusin oma silma vastu piiluauku. Nägin musta tumedat kuju. Ja ka teist natuke kaugemal seismas (kahjuks polnud miskit muud võimalik eristada, sest see piiluauk on pigem nagu väljastpoolt disainitud klaas ja ei paista seega väga hästi läbi). Samal ajal käis asjatamine ukselingi kallal - see liigub natuke sisse ja välja ning nii ta seda siis logistas. Ma olin hiirvaikne ja hiilisin Kaisa juurde. "Kaisa, Kaisa, kuuled või?" Kaisa, täiesti segaduses, mõtles vist, et miks ma öösel ringi kõnnin ja ütles uniselt ning üsnagi kõvasti: "Triin kuule, mis sa teed?" Ma ütlesin, et keegi on ukse taga ja tahab sisse tungida. Kaisa oli justkui puuga pähe saanud ning hetkega ergas. Siis astusin ja põrand kriuksatas päris kõvasti. DEEM. Tegelased ukse taga ilmselt kuulsid. Ja kui uuesti läbi piiluaugu vaatasin, oli õhk puhas. Ma olin pettunud. Oleks tahtnud neid kuidagi vahele võtta või siis minimaalsel juhul kõvasti karjudes ehmatada.
Hakkasin pärast nende "lahkumist" kohe oma pisargaasi otsima (TÄNKS Saks, seda on lõpuks vist siiski vaja!). Tuld ei julgenud põlema panna, seega kobasin kapis kuidagi. Lõpuks leidsin kah. Aga olime Kaisaga suht shokis, ainult sosistasime ja värisesime kahekesi. Ja muidugi hakkasime kohe selle üle ka nalja tegema, kuidas nende vastu juukselakkidega jms-ga oleks võidelnud. Itsitasime kahekesi 15 min vähemalt ja siis proovisime uuesti magama jääda. Suurest ärevusest oli see suht võimatu. Alates kella neljast nägin unes, kuidas nad uuesti tulid.
Täna öösel, kui Kaisa ka peolt lõpuks koju jõuab, siis paneme venelase-luku ka ette (kes siin käinud, see näinud. Tegemist on valge kastikesega ukse küljes, mis ikka päris hästi endast märku annab, kui keegi meie privaattsooni tungida tahaks. Ja pisargaas on voodi kõrval käeulatuses).
HEAD ÖÖD! :)
Triin
Jah, kell oligi umbes kaks, kui kuulsin, et keegi nagu vajutas ukselinki. Hmm. Väga kahtlane, mõtlesin. Äkki tuli Adele jälle lambist öösel Põlvast siia? Siis keegi nagu asjatas lukuaugu kallal, mõtlesin - nii, nüüd paneb Adele võtme lukuauku. Aga ei pannud. Hoopis linki vajutas veelkord ja tagus õrnalt oma küljega ust. Hüppasin hetkega püsti, hiilisin vaikselt koridori ja surusin oma silma vastu piiluauku. Nägin musta tumedat kuju. Ja ka teist natuke kaugemal seismas (kahjuks polnud miskit muud võimalik eristada, sest see piiluauk on pigem nagu väljastpoolt disainitud klaas ja ei paista seega väga hästi läbi). Samal ajal käis asjatamine ukselingi kallal - see liigub natuke sisse ja välja ning nii ta seda siis logistas. Ma olin hiirvaikne ja hiilisin Kaisa juurde. "Kaisa, Kaisa, kuuled või?" Kaisa, täiesti segaduses, mõtles vist, et miks ma öösel ringi kõnnin ja ütles uniselt ning üsnagi kõvasti: "Triin kuule, mis sa teed?" Ma ütlesin, et keegi on ukse taga ja tahab sisse tungida. Kaisa oli justkui puuga pähe saanud ning hetkega ergas. Siis astusin ja põrand kriuksatas päris kõvasti. DEEM. Tegelased ukse taga ilmselt kuulsid. Ja kui uuesti läbi piiluaugu vaatasin, oli õhk puhas. Ma olin pettunud. Oleks tahtnud neid kuidagi vahele võtta või siis minimaalsel juhul kõvasti karjudes ehmatada.
Hakkasin pärast nende "lahkumist" kohe oma pisargaasi otsima (TÄNKS Saks, seda on lõpuks vist siiski vaja!). Tuld ei julgenud põlema panna, seega kobasin kapis kuidagi. Lõpuks leidsin kah. Aga olime Kaisaga suht shokis, ainult sosistasime ja värisesime kahekesi. Ja muidugi hakkasime kohe selle üle ka nalja tegema, kuidas nende vastu juukselakkidega jms-ga oleks võidelnud. Itsitasime kahekesi 15 min vähemalt ja siis proovisime uuesti magama jääda. Suurest ärevusest oli see suht võimatu. Alates kella neljast nägin unes, kuidas nad uuesti tulid.
Täna öösel, kui Kaisa ka peolt lõpuks koju jõuab, siis paneme venelase-luku ka ette (kes siin käinud, see näinud. Tegemist on valge kastikesega ukse küljes, mis ikka päris hästi endast märku annab, kui keegi meie privaattsooni tungida tahaks. Ja pisargaas on voodi kõrval käeulatuses).
HEAD ÖÖD! :)
Triin
Monday, December 7, 2009
Vana Pealinn
Eile õhtul degusteerisime üle piiri toodud kangemat kraami. Ja tegemist oli tõepoolest degusteerimisega, sest daamid Californias oskavad piiri pidada. Ja nii sai mulle selgeks, et see, mis põhjustab hommikust peavalu, pole alati kraadiga vedelik, vaid hoopis see, kui oma toanaabriga kella kaheni voodis naerad, kõhud kõveras ja pisarad väljas.
Täna otsisin Tartus kingseppa. Tahtsin Hannula imekenad punased saapad parandusse viia.
Eelmisel nädalal mõtlesin neid tegelikult Põlvasse viia, aga pärast seda kui olin Mäe tänava kingaparandajaga telefonis rääkinud, arvasin, et see pole hea mõte. Ta oli vist kergelt tsipsis. Vähemalt sõnadest oli küll keeruline aru saada ja taga käis mingi jämm. Algul lubas mulle need saapad tunni ajaga ära parandada, kõne lõpus oli ta valmis juba poole tunniga oma töö ära tegema. Siis mainis veel, et kui ikka nii kena daam talle helistab, siis ta ei saa ju ometi ära öelda ja oli nõus ka laupäeval tööd tegema, kuigi tal siis ametlikult tööpäeva pole. Asi kiskus kahtlaseks, olin päris kindel, et kui talle laupäeval helistaksin, siis ta ei mäletaks mitte midagi.
Igal juhul leidsin Tähe tänavalt väga huvitava kingaparanduse. Minu prototüüp Tähe tänava suhtes oli täiesti vale. Mõtlesin, et tegemist on tänavaga, kus kõrguvad uhked majad jne. See oli hoopis nagu kergelt lagunev tänavake Võru linnas (vaielge vastu, kui tahate, aga esmamulje on esmamulje!). Astusin läbi ukse, mis kääksus kergelt ja polnud kindlasti mitte sellest sajandist. Suure musta ahju küljes rippusid kotilukud ja tunda oli nahkset aroomi. Lett oli tühi. Mitte kedagi polnud. Sahistasin siis nii kus jaksasin ja äkki keegi tagant küsis kellegi teise käest, et kas keegi tuli või. Siis tuli kapi tagant üks vanem naisterahvas välja, võttis mu saapad, viis taha ruumi, ilmselt oma mehe juurde, ja andis sellele neid vaadata. Ma ei saanud mitte midagi aru, mis see meeska rääkis. Totaalne pobisemine jälle. Kas kõikidel kingseppadel on kerge diktsiooniprobleem? Tädi tuli tagasi, võttis raha ja ütles, et homme saab kätte. Noojah. Huvitav, kas tänapäeval keegi üldse õpib ka veel kingsepaks? Varsti on needki veidrikud kadunud ja siis ostetakse koguaeg lihtsalt uued jalanõud?
Järgmisena suundusin R-Kioskisse, et Kaisale kuupilet osta. Küsisin tädi käest ilusti: „tere, palun üks ÕPILASE kuupilet!“. Tädi: „Mis kuupäevast?“ Mina: „Homsest!“. Mina otsisin raha, tema lõi samal ajal templi peale. Lõin 150 kr letti ja tädi vaatas mind väga imelikult. Taipasin hetkega oma eksitust – „Eeee…. Ma mõtlesin tegelikult üliõpilase oma…“ (Õpilase oma on ainult 90 kr). Ja siis läks tädi närvi: „ No kuidas nii, kas te siis üldse ei mõtle! Kes mul selle nüüd siis ära ostab? NO KES SELLE NÜÜD ÄRA OSTAB! MIS MA TEEN SELLEGA NÜÜD!“ Säilitasin totaalse rahu: „Vabandust, ajasin sassi.“ Ei tea ise ka, miks end (või siis Kaisat) sel hetkel üliõpilaseks tunnistada ei tahtnud. „Eks ma ise ikka ostan selle ära, minu viga.“ Ise kujutasin sel hetkel salamahti ette, kuidas Kaisa kuuaega „õpilast“ sõidab :P. Tädi oli endiselt raevus. Läksin ratta juurde. Äkki karjus tädi erutunult kioskist: “Hei teie, tulge tagasi!“ Inimeste nägudest kioski läheduses võis lugeda, et olen millegi hirmsaga hakkama saanud. Pöördusin siis tagasi ja minu ÕNNEKS tuli just üks ema oma lapsele õpilase piletit ostma. Toimus raha ja kauba vahetus kolmes suunas ja kõik said endale, mis tahtsid. Tädi kioskis oli võidujoovastuses, ema natuke segaduses ja mina ülimalt rahul.
McDonalds on oma töö teinud. Selle järelduseni viis mind Kaisa, kes täna vannitoas purgi maha ajas. Ta ise ütles, et ei tunneta enam oma keha, ei saa aru, kust midagi juurde on tulnud. Tõmbaski seega purgi maha. Ema väärtusliku moosipurgi. KUHU see ema nüüd oma MOOSI paneb, AH?
Killud toovad õnne. Vähemalt nii vanasti öeldi. Kaisale tõid need kohe kuhjaga õnne. Kohe pärast purgi lõhkumist suundus ta loengusse ja kohtas SIIN samas, California koridoris, imekena noormeest koos taksikoeraga. Telefonis oli Kaisa ekstaasis. Aga samas juhin tähelepanu ühele olulisele faktile - mees ja koer? Kaks varianti: koer on naise oma või siis on tal koer, et naistele muljet avaldada. Kaisa, hoian sulle pöialt, et oleks viimane variant. Tahaks teda ise ka näha
Õhtuti teen ma tavaliselt Kaisale treeningkursust „Võitle vastu!“ . Selle eesmärgiks on Kaisale õpetada, kuidas hädaolukordades vastu võidelda. Talle see eriti millegi pärast ei istu, pole ilmselt veel piisavalt tugev, sest pidevalt olen mina domineerivam. Aga uueks aastaks on ta juba Inna Uit valmis.
Olge terved!
Triin
Täna otsisin Tartus kingseppa. Tahtsin Hannula imekenad punased saapad parandusse viia.
Eelmisel nädalal mõtlesin neid tegelikult Põlvasse viia, aga pärast seda kui olin Mäe tänava kingaparandajaga telefonis rääkinud, arvasin, et see pole hea mõte. Ta oli vist kergelt tsipsis. Vähemalt sõnadest oli küll keeruline aru saada ja taga käis mingi jämm. Algul lubas mulle need saapad tunni ajaga ära parandada, kõne lõpus oli ta valmis juba poole tunniga oma töö ära tegema. Siis mainis veel, et kui ikka nii kena daam talle helistab, siis ta ei saa ju ometi ära öelda ja oli nõus ka laupäeval tööd tegema, kuigi tal siis ametlikult tööpäeva pole. Asi kiskus kahtlaseks, olin päris kindel, et kui talle laupäeval helistaksin, siis ta ei mäletaks mitte midagi.
Igal juhul leidsin Tähe tänavalt väga huvitava kingaparanduse. Minu prototüüp Tähe tänava suhtes oli täiesti vale. Mõtlesin, et tegemist on tänavaga, kus kõrguvad uhked majad jne. See oli hoopis nagu kergelt lagunev tänavake Võru linnas (vaielge vastu, kui tahate, aga esmamulje on esmamulje!). Astusin läbi ukse, mis kääksus kergelt ja polnud kindlasti mitte sellest sajandist. Suure musta ahju küljes rippusid kotilukud ja tunda oli nahkset aroomi. Lett oli tühi. Mitte kedagi polnud. Sahistasin siis nii kus jaksasin ja äkki keegi tagant küsis kellegi teise käest, et kas keegi tuli või. Siis tuli kapi tagant üks vanem naisterahvas välja, võttis mu saapad, viis taha ruumi, ilmselt oma mehe juurde, ja andis sellele neid vaadata. Ma ei saanud mitte midagi aru, mis see meeska rääkis. Totaalne pobisemine jälle. Kas kõikidel kingseppadel on kerge diktsiooniprobleem? Tädi tuli tagasi, võttis raha ja ütles, et homme saab kätte. Noojah. Huvitav, kas tänapäeval keegi üldse õpib ka veel kingsepaks? Varsti on needki veidrikud kadunud ja siis ostetakse koguaeg lihtsalt uued jalanõud?
Järgmisena suundusin R-Kioskisse, et Kaisale kuupilet osta. Küsisin tädi käest ilusti: „tere, palun üks ÕPILASE kuupilet!“. Tädi: „Mis kuupäevast?“ Mina: „Homsest!“. Mina otsisin raha, tema lõi samal ajal templi peale. Lõin 150 kr letti ja tädi vaatas mind väga imelikult. Taipasin hetkega oma eksitust – „Eeee…. Ma mõtlesin tegelikult üliõpilase oma…“ (Õpilase oma on ainult 90 kr). Ja siis läks tädi närvi: „ No kuidas nii, kas te siis üldse ei mõtle! Kes mul selle nüüd siis ära ostab? NO KES SELLE NÜÜD ÄRA OSTAB! MIS MA TEEN SELLEGA NÜÜD!“ Säilitasin totaalse rahu: „Vabandust, ajasin sassi.“ Ei tea ise ka, miks end (või siis Kaisat) sel hetkel üliõpilaseks tunnistada ei tahtnud. „Eks ma ise ikka ostan selle ära, minu viga.“ Ise kujutasin sel hetkel salamahti ette, kuidas Kaisa kuuaega „õpilast“ sõidab :P. Tädi oli endiselt raevus. Läksin ratta juurde. Äkki karjus tädi erutunult kioskist: “Hei teie, tulge tagasi!“ Inimeste nägudest kioski läheduses võis lugeda, et olen millegi hirmsaga hakkama saanud. Pöördusin siis tagasi ja minu ÕNNEKS tuli just üks ema oma lapsele õpilase piletit ostma. Toimus raha ja kauba vahetus kolmes suunas ja kõik said endale, mis tahtsid. Tädi kioskis oli võidujoovastuses, ema natuke segaduses ja mina ülimalt rahul.
McDonalds on oma töö teinud. Selle järelduseni viis mind Kaisa, kes täna vannitoas purgi maha ajas. Ta ise ütles, et ei tunneta enam oma keha, ei saa aru, kust midagi juurde on tulnud. Tõmbaski seega purgi maha. Ema väärtusliku moosipurgi. KUHU see ema nüüd oma MOOSI paneb, AH?
Killud toovad õnne. Vähemalt nii vanasti öeldi. Kaisale tõid need kohe kuhjaga õnne. Kohe pärast purgi lõhkumist suundus ta loengusse ja kohtas SIIN samas, California koridoris, imekena noormeest koos taksikoeraga. Telefonis oli Kaisa ekstaasis. Aga samas juhin tähelepanu ühele olulisele faktile - mees ja koer? Kaks varianti: koer on naise oma või siis on tal koer, et naistele muljet avaldada. Kaisa, hoian sulle pöialt, et oleks viimane variant. Tahaks teda ise ka näha
Õhtuti teen ma tavaliselt Kaisale treeningkursust „Võitle vastu!“ . Selle eesmärgiks on Kaisale õpetada, kuidas hädaolukordades vastu võidelda. Talle see eriti millegi pärast ei istu, pole ilmselt veel piisavalt tugev, sest pidevalt olen mina domineerivam. Aga uueks aastaks on ta juba Inna Uit valmis.
Olge terved!
Triin
Saturday, December 5, 2009
kerge feil
olen laupäeva õhtul tagasi californias. Adele pani just kaladele uue pumba ja läks edasi koos Indreku ja Lindaga mäkki. Kalad on totaalselt erutunud, kuulen siia tuppa, kuidas nad kiirendusi ühest akvaariumi otsast teise teevad. Või siis on mul juba kerged hallukad nendest seentest, mis meil siin "kasvavad".
Mul tuli hea mõte, et võiks riided pessu panna. Meil ju pesumasin ja puha. Lükkasin siis hunniku haisvaid trenniriideid pesumasinasse, panin natuke pesupulbrit ka, kontrollisin, et pesumasin oleks vooluvõrgus ja siis panin käima.
Igaljuhul, kõik oli väga ilus ja lilleline - valmistasin endale juba kerget õhtuoodet porgandi näol ja äkki kuulsin väga ebatavalist häält. Pesumasin sõna otseses mõttes KÖHIS kogu oma vee kusagile vannitoa põrandale. Läks 0,5 sek, kui sain aru, et olin vee äravoolu toru unustanud kraanikaussi panna (süsteemid!). 1 sekiga olin vannitoas ja toru üles kraanikaussi. Vannitoasoli tõeline aquapark. Ja see polnud lihtsalt vesi, vaid kergelt SEEBINE vesi. Ehk siis EKSTRALIBE. Njah. FEIL. Koguaeg olen seda kartnud ja lõpuks see ka juhtus.
Ajasin siis kõik meie väikesed lapikesed välja ja maurasin seal oma kõva 10 minutit. Kahjuks pole must erilist pesumasina - liigutajat. Eks ta peagi näha ole, mis seened sinna siis ilmuvad.
OK, pesu sai valmis. Lähen panen kuivama.
PS! Varsti toome uhke minikuuse californiasse. Ja siis tuleb Jõulujämm!!!! :)
Triin
Mul tuli hea mõte, et võiks riided pessu panna. Meil ju pesumasin ja puha. Lükkasin siis hunniku haisvaid trenniriideid pesumasinasse, panin natuke pesupulbrit ka, kontrollisin, et pesumasin oleks vooluvõrgus ja siis panin käima.
Igaljuhul, kõik oli väga ilus ja lilleline - valmistasin endale juba kerget õhtuoodet porgandi näol ja äkki kuulsin väga ebatavalist häält. Pesumasin sõna otseses mõttes KÖHIS kogu oma vee kusagile vannitoa põrandale. Läks 0,5 sek, kui sain aru, et olin vee äravoolu toru unustanud kraanikaussi panna (süsteemid!). 1 sekiga olin vannitoas ja toru üles kraanikaussi. Vannitoasoli tõeline aquapark. Ja see polnud lihtsalt vesi, vaid kergelt SEEBINE vesi. Ehk siis EKSTRALIBE. Njah. FEIL. Koguaeg olen seda kartnud ja lõpuks see ka juhtus.
Ajasin siis kõik meie väikesed lapikesed välja ja maurasin seal oma kõva 10 minutit. Kahjuks pole must erilist pesumasina - liigutajat. Eks ta peagi näha ole, mis seened sinna siis ilmuvad.
OK, pesu sai valmis. Lähen panen kuivama.
PS! Varsti toome uhke minikuuse californiasse. Ja siis tuleb Jõulujämm!!!! :)
Triin
Thursday, December 3, 2009
mis tsuigut tanh?!
pole kaua kirjutanud. sorry. tõstsime tuba ümber.
kirjutan nüüd aga hoopis sellest, kuidas ma Kaisaga eelmisel pühapäeval Pärnus lõppastme koolitust käisin tegemas.
Selleks pidime juba kell seitse hommikul (öösel) võtma ette teekonna suvepeolinna Pärnusse. Põlvas istusime dziipi, mille roolis oli üsnagi kogukas võrokiilne (või siis põlvavõrukiilne) miis. Sõit tõotas kujuneda üsnagi koomiliseks. Selle kasuks rääkis kohe silma torganud väga kahtlane kett, mis rippus juhi peatoe küljes ja vastu Kaisa jalgu peksis. Sel olid veel mingid kummist jublakad küljes ning me ei suutnud kahjuks reisi lõpuks välja selgitada ka selle otstarvet. Aga mida salapärasem, seda huvitavam. Üks, mis kindel: kiirusepiirangud ja turvavöö selle onuga küll kokku ei käinud. Olles endine miilits, oli tal kogemusi ikka käputäiega jagada - "ai jummal, nüid ommava iks nii kipe massina, sjoo mis vanasti oll, tollega ei anna võrreldagi! Kui ma miilits olli, sis sõitsi iks veomassinaga kah. " Kaisa: "Kas keegi ära ei põgenenud?" Miilits: "Mis es põgene sis, tuu auto oll jo nii aeglane! Aga kurrat, ütskõrd sai iks kätte kah!" Vahepeal läks jutt tehnikale: "Ja käigukast oll 50 rubla...jah..."
Jõudisme millalgi Pärnusse. Seal ootasid ees "sõbrad" meie autokoolist. Strohi mütsiga sõiduõpetaja meie kodulinnast oli eriti sümpaatne. Sel hetkel soovisime vist Kaisaga mõlemad, et meie kodulinn kuskil Lätis vms oleks.
Lõppastme koolituse esimeses osas pandi meid viie kaupa autosse ja siis pöörati auto pea peale. See oli parem kui tivoli! Mina ja Kaisa istusime ees ning olime lausa pisarates, täiesti ekstaas oli see keerutamine. Neiud tagapingis pidid aga minestama ja üks tahtis pärast esimest tiiru suisa väljuda! TASUTA Tivoli ikkagi ju!
Jääsõit oli aga kõige vingem. Esimese tiiruga tõmbasin kahekordse pirueti maha. VINGE! Juhendaja oli eriti "lahke" meiega trikitama ning kurvides ta käsipiduriga üldse ei hellitanud. Ühe ringi ajal oli mul auto peaaegu muruplatsi peal juba. Ja oleks te Ave Ahelikku näinud - üks vihmuti raja ääres oli vist korduvalt ohus! :D Ja Poolaku Kaisa, keda vigurivändast vend on juba korduvalt koolitanud, sai auto kontrolli all hoidmisega ilmselt kõige paremini hakkama. Juhendaja julgustas pidevalt - see on teil kõik kinni makstud, retsige nüüd nii palju kui tahate. Jah tõesti - kuskil 2000 väärtusliku Eesti krooni eest said rikkad tudengid endale seda lõbu lubada.
Pärast nelja tunnist koolitust algas tagasisõit Põlva suunas. Kui dziipi istusime, siis küsis miilits: "Nooh, kuis oll sis? Oll ka hää koolitaja iks?" Meie: "Oli küll." Miilits: "Ma tiia jah, tuu, kes teil oll, om kõge paremp üldse, selle ma tahtsigi, et te timaga lähesidi. A tuu üts tõne om endine miilits, tuu om nii vaene, et tuul om iks vorm selanh viil. Ja tuu kolmas, tuu om hoopis vait. Nii et jah, hästi läts teil sis." Me olime ise ka rahul.
Sõidame, tee ääres laiub suur heinapõld, mis paksult silopalle täis tipitud. Kaisa, istub käed süles ja lihtsalt "näitab" ninaga: "Mulle meeldib see tagumine heinapall seal..."
Ahjaa. Veel nii palju, et Pärnus kogesime midagi väga kummalist. Inimesed ühes kaubanduskeskuses (tegime kiire peatuse) nägid nii õnnelikud ja rahulolevad välja! Me oleks kui teises maailmas olnud. Kui Tartus ringi kõnnin, siis alatihti ikka tsekin inimeste nägusid. Kõik on kuidagi eriti sügavas mustas masenduses. Minge Pärnusse, tegelt ka! Meie saime sealt oma positiivsuse laksu küll kätte. Ja ILUSAD kutid olid ka igal pool. Sain vastuse küsimusele:"Kus kohata ilusat kutti: peol, ülikoolis või trennis? EI, Rimi supermarketis hoopis!" :D
PS! Kes bussidga sõidab, siis SEBE bussid on the bEST! Istun netis praegu ja sõidan Tartusse...
Olge terved!
Triin
kirjutan nüüd aga hoopis sellest, kuidas ma Kaisaga eelmisel pühapäeval Pärnus lõppastme koolitust käisin tegemas.
Selleks pidime juba kell seitse hommikul (öösel) võtma ette teekonna suvepeolinna Pärnusse. Põlvas istusime dziipi, mille roolis oli üsnagi kogukas võrokiilne (või siis põlvavõrukiilne) miis. Sõit tõotas kujuneda üsnagi koomiliseks. Selle kasuks rääkis kohe silma torganud väga kahtlane kett, mis rippus juhi peatoe küljes ja vastu Kaisa jalgu peksis. Sel olid veel mingid kummist jublakad küljes ning me ei suutnud kahjuks reisi lõpuks välja selgitada ka selle otstarvet. Aga mida salapärasem, seda huvitavam. Üks, mis kindel: kiirusepiirangud ja turvavöö selle onuga küll kokku ei käinud. Olles endine miilits, oli tal kogemusi ikka käputäiega jagada - "ai jummal, nüid ommava iks nii kipe massina, sjoo mis vanasti oll, tollega ei anna võrreldagi! Kui ma miilits olli, sis sõitsi iks veomassinaga kah. " Kaisa: "Kas keegi ära ei põgenenud?" Miilits: "Mis es põgene sis, tuu auto oll jo nii aeglane! Aga kurrat, ütskõrd sai iks kätte kah!" Vahepeal läks jutt tehnikale: "Ja käigukast oll 50 rubla...jah..."
Jõudisme millalgi Pärnusse. Seal ootasid ees "sõbrad" meie autokoolist. Strohi mütsiga sõiduõpetaja meie kodulinnast oli eriti sümpaatne. Sel hetkel soovisime vist Kaisaga mõlemad, et meie kodulinn kuskil Lätis vms oleks.
Lõppastme koolituse esimeses osas pandi meid viie kaupa autosse ja siis pöörati auto pea peale. See oli parem kui tivoli! Mina ja Kaisa istusime ees ning olime lausa pisarates, täiesti ekstaas oli see keerutamine. Neiud tagapingis pidid aga minestama ja üks tahtis pärast esimest tiiru suisa väljuda! TASUTA Tivoli ikkagi ju!
Jääsõit oli aga kõige vingem. Esimese tiiruga tõmbasin kahekordse pirueti maha. VINGE! Juhendaja oli eriti "lahke" meiega trikitama ning kurvides ta käsipiduriga üldse ei hellitanud. Ühe ringi ajal oli mul auto peaaegu muruplatsi peal juba. Ja oleks te Ave Ahelikku näinud - üks vihmuti raja ääres oli vist korduvalt ohus! :D Ja Poolaku Kaisa, keda vigurivändast vend on juba korduvalt koolitanud, sai auto kontrolli all hoidmisega ilmselt kõige paremini hakkama. Juhendaja julgustas pidevalt - see on teil kõik kinni makstud, retsige nüüd nii palju kui tahate. Jah tõesti - kuskil 2000 väärtusliku Eesti krooni eest said rikkad tudengid endale seda lõbu lubada.
Pärast nelja tunnist koolitust algas tagasisõit Põlva suunas. Kui dziipi istusime, siis küsis miilits: "Nooh, kuis oll sis? Oll ka hää koolitaja iks?" Meie: "Oli küll." Miilits: "Ma tiia jah, tuu, kes teil oll, om kõge paremp üldse, selle ma tahtsigi, et te timaga lähesidi. A tuu üts tõne om endine miilits, tuu om nii vaene, et tuul om iks vorm selanh viil. Ja tuu kolmas, tuu om hoopis vait. Nii et jah, hästi läts teil sis." Me olime ise ka rahul.
Sõidame, tee ääres laiub suur heinapõld, mis paksult silopalle täis tipitud. Kaisa, istub käed süles ja lihtsalt "näitab" ninaga: "Mulle meeldib see tagumine heinapall seal..."
Ahjaa. Veel nii palju, et Pärnus kogesime midagi väga kummalist. Inimesed ühes kaubanduskeskuses (tegime kiire peatuse) nägid nii õnnelikud ja rahulolevad välja! Me oleks kui teises maailmas olnud. Kui Tartus ringi kõnnin, siis alatihti ikka tsekin inimeste nägusid. Kõik on kuidagi eriti sügavas mustas masenduses. Minge Pärnusse, tegelt ka! Meie saime sealt oma positiivsuse laksu küll kätte. Ja ILUSAD kutid olid ka igal pool. Sain vastuse küsimusele:"Kus kohata ilusat kutti: peol, ülikoolis või trennis? EI, Rimi supermarketis hoopis!" :D
PS! Kes bussidga sõidab, siis SEBE bussid on the bEST! Istun netis praegu ja sõidan Tartusse...
Olge terved!
Triin
Subscribe to:
Posts (Atom)
