Californialased on Tartust juba lahkunud, iga roju oma koju. Möödunud nädal oli üpriski sündmusterohke ja meenutamist väärt. Läbivaks teemaks olid šampusekorgid, mis rohkem kui üks kord vastu lage lendasid ja ühel õnnelikul korral meie toas ka vastu lampi.
Esmaspäeval oli siin päris rahulik – Kaisal käis family külas, mina ja Adele tegelesime õpingutega. Aga niipea kui kell lõi 12 ja algas 15. detsember, süütasime me Adelega koogi peal küünlad ja laulsime Kaisale serenaadi. Väike tseremoonia tehtud, hakkasime kolmekesi öösel kooki sööma ja šampust jooma, mitte et lihtsalt kaloreid tuleks, vaid et ikka oleks talvel midagi, mis sooja hoiaks. Kaisa lasi korgi vastu kuplit. Kuppel tegi ähvardavaid liigutusi allakukkumise suunas, aga jäi õnneks püsima. Nii alustas Kaisa oma 20. eluaastat.
Pühapäeval oli meil jälle üks elektri-intsident köögis. Kaisa tahtis tuld põlema panna ja pirn läks läbi. Sai suure laengu ilmselt. Ja kahjuks pole meil ka koridoris pärast seda „elektridiskot“ enam tuld ning kuna köögilamp on kuidagi eriti kõrgel ja lahti ka ei oska (ei viitsi) teha, siis köögis on nüüdsest vaid õdus hämarus (väike lambike pliidi juures siiski midagi kiirgab). Hommikud on meil ärksad.
Ja muidugi – meie uuendustest polegi rääkinud! Meil on nüüd aknalaua peal ja kardinapuu küljes buduaar. Ehitasime ükspäev WC-paberi rullidest kõrvarõnga puu. Ja kardinapuu küljes on ülejäänud ehted. Adele ütles meie puu kohta esmanägemisel: „ Ilus jõulukaunistus teil!“. See on tõesti kõrgemast klassist ehitis :P
Suures jõulumeeleolus riputasin ükspäev Päkapikule kotikese akna juurde. Alguses ei tahtnud ta üldse vedu võtta, kuid lõpuks kandis siiski vilju – ühel hommikul oli kotikeses mandariin. Ja kui ma ei eksi, siis sama päeva õhtul oli seal tatrapakike. Pärast seda agarat vedamist Päkapikk vist väsis ja nüüd pole temast enam jälgi jäänud (Kuigi ma kahtlustan, et neid oli suisa kaks).
Teisipäeval käis californias ka natuke külalisi, et Kaisale õnnelike „kuumi kahekümnendaid“ soovida. AGA käis ka üks Räppar aka Väike Assor. See oli midagi uut californianaiste jaoks. Kui koju tulin, siis oli igal pool mingeid vidinaid - alustades telefonitorust, mis kunagi kuulus telefoniaparaadi külge, ja lõpetades väikeste toidupurgikestega köögis. Siis patseeris üks väike piff meie toast välja ja vaatas kõik kohad üle. Õnneks voodi alla ei läinud. Saime kolmekesi mõnusalt lapsehoidmist praktiseerida – süüa andsime ja puha. Ning veendusime peagi selles, et laps on isasse – manustamisel piiri ei oska pidada :D. Kauaks seda rõõmu meile siiski ei jätkunud – kunagi tuli „vana“ Assor ise ja lasi Räpparil kõrgemaid noote „kilgata“ ning siis läksid nad koju.
Meie aga magama ei läinud – peagi olid uued näod sees ja siis lendas kork vastu lage (õnneks) ning sünnipäev kestis edasi. Pidu läks lausa uutele jahimaadele välja, mina ja Adele jäime aga koju õppima. Või noh, ma pole nii kindel, et Adele õppis, sest igakord kui talle enda koomastunud nägu näitamas käisin, siis oli lahti Facebooki Happy Aquarium ning Adele kinnitas, et tegeleb „õppimisvõimeliseks“ saamisega.
Enne varahommikut jõudis ka kuum kahekümneaastane neiu tagasi. Sõi rahumeeli köögis torti, surfas orksis ja mõtles, et tuleks laamendaks natuke Triinu kõrval. Njah. Aga samas polnud ka hommik talle armuline – laamendasin vastu nii kus jaksasin :D OK, tegelikult see viimane polnud päris nii, aga ideaalis oleks võinud olla.
Neljapäev oli meil siin viimane ühine päev enne jõule. Otsustasime selle puhul jämmida. Sellest said osa ka mõned sõbrad, kes ennast väikese kingiga kohale vedasid. Tegime köögis küünlavalgel piparkooke, jõime glöggi ja jõuluvana käis ka külas. Taas lendasid korgid vastu lage ja jämm ei lõppenud üldse mitte californias.
PS! Kaks üleliigset kingitust jäid maha!!! Palun harjavars, mingid paugud ja pehme lilleke nende omanikel kunagi ära otsida. :)
Ilusat jõuluaega kõigile ja meie seiklustest saate lugeda jälle ilmselt pärast aastavahetust ;) !
Sunday, December 20, 2009
Monday, December 14, 2009
põtsu
Hommikul tahtsin end välja magada, aga ülemisel korrusel puuris keegi kõvasti.
Adele tuli koju ja rääkis, et meie kõrval ei elagi Silver, vaid hoopis Silvi.
Läksin eksamile ja tuli välja, et järgmiseks eksamiks peab kõvasti rohkem õppima.
Väljas oli -12 ja mul oli külm. Tüdruk tänaval, kelle jope ja pükste vahele jäi 5 cm paljast IHU, tundis ennast seksikana. Mina tunnetasin, et tal on peagi põiepõletik.
Lõuna ajal jõudsin järeldusele, et pole reaalselt ühtegi venelast Californias kohanud. Kas "vene geto" oli vaid unelm või viirastus? Ei - koju tulles oli välisukse juures mammi, kes ütles luku kohta: "Ne rabotajet!" Aitasin ta sisse ja sain tunda, kuidas ta mind uksest välja tõrjus. Väga imelik oli see tunne.
Täna vaja veel keskaja essee üle vaadata ja uurida, mis Aristoteles arvas õnnest. Aga motivatsiooni pole, sest Kaisa astub kohe kuumadesse kahekümnendatesse ning see ei saa rahulik üleminek olema. JAH KAISA - "Oskus tegutseda mõistuspäraselt," ütles Aristoteles õnne kohta, "ning suurim hüve on oma eesmärgi täitmine parimal võimalikul viisil." Täida siis oma eesmärgid uues kümnendis 100protsendiliselt ning tegutse mõistuspäraselt ja vaheta riided ära, sest kohe-kohe on family ukse taga ja on vaja minna klaasikest tõstma.
Samas võiks seda teksti laulda või räppida, aga see pole minu pärusmaa, las teeb seda pigem Chalice või hoopis Kaarel Kesamaa.
Kaisa: "Tere, olen Kaisa, olen 20! Ma ei taha 20 saada! 19 - siis olin veel nii lustakas ja noor ja loll..." Tsitaat Californias 14.12.09 kell 16:54
PS! Kes veel ei ole hääletanud, siis minge hääletage, meil on üks küsitlus üleval ;) ------->
Triin
Adele tuli koju ja rääkis, et meie kõrval ei elagi Silver, vaid hoopis Silvi.
Läksin eksamile ja tuli välja, et järgmiseks eksamiks peab kõvasti rohkem õppima.
Väljas oli -12 ja mul oli külm. Tüdruk tänaval, kelle jope ja pükste vahele jäi 5 cm paljast IHU, tundis ennast seksikana. Mina tunnetasin, et tal on peagi põiepõletik.
Lõuna ajal jõudsin järeldusele, et pole reaalselt ühtegi venelast Californias kohanud. Kas "vene geto" oli vaid unelm või viirastus? Ei - koju tulles oli välisukse juures mammi, kes ütles luku kohta: "Ne rabotajet!" Aitasin ta sisse ja sain tunda, kuidas ta mind uksest välja tõrjus. Väga imelik oli see tunne.
Täna vaja veel keskaja essee üle vaadata ja uurida, mis Aristoteles arvas õnnest. Aga motivatsiooni pole, sest Kaisa astub kohe kuumadesse kahekümnendatesse ning see ei saa rahulik üleminek olema. JAH KAISA - "Oskus tegutseda mõistuspäraselt," ütles Aristoteles õnne kohta, "ning suurim hüve on oma eesmärgi täitmine parimal võimalikul viisil." Täida siis oma eesmärgid uues kümnendis 100protsendiliselt ning tegutse mõistuspäraselt ja vaheta riided ära, sest kohe-kohe on family ukse taga ja on vaja minna klaasikest tõstma.
Samas võiks seda teksti laulda või räppida, aga see pole minu pärusmaa, las teeb seda pigem Chalice või hoopis Kaarel Kesamaa.
Kaisa: "Tere, olen Kaisa, olen 20! Ma ei taha 20 saada! 19 - siis olin veel nii lustakas ja noor ja loll..." Tsitaat Californias 14.12.09 kell 16:54
PS! Kes veel ei ole hääletanud, siis minge hääletage, meil on üks küsitlus üleval ;) ------->
Triin
Tuesday, December 8, 2009
Appi, ma ei leia oma pisargaasi!
See oli eile öösel täiega teemaks. Lõpetasin kella ühe ajal lugemise ja siis "üritasin" magama jääda. Sellest ei tulnud aga mitte midagi välja, vähkresin voodis kella kaheni ja kuulsin samal ajal kuidas Kaisa õndsas unes nohises. Kahjuks aga pole mulle sügava une omadust antud, kuid siiski sel ööl oli see mulle õnneks: sain ACTIONIT!
Jah, kell oligi umbes kaks, kui kuulsin, et keegi nagu vajutas ukselinki. Hmm. Väga kahtlane, mõtlesin. Äkki tuli Adele jälle lambist öösel Põlvast siia? Siis keegi nagu asjatas lukuaugu kallal, mõtlesin - nii, nüüd paneb Adele võtme lukuauku. Aga ei pannud. Hoopis linki vajutas veelkord ja tagus õrnalt oma küljega ust. Hüppasin hetkega püsti, hiilisin vaikselt koridori ja surusin oma silma vastu piiluauku. Nägin musta tumedat kuju. Ja ka teist natuke kaugemal seismas (kahjuks polnud miskit muud võimalik eristada, sest see piiluauk on pigem nagu väljastpoolt disainitud klaas ja ei paista seega väga hästi läbi). Samal ajal käis asjatamine ukselingi kallal - see liigub natuke sisse ja välja ning nii ta seda siis logistas. Ma olin hiirvaikne ja hiilisin Kaisa juurde. "Kaisa, Kaisa, kuuled või?" Kaisa, täiesti segaduses, mõtles vist, et miks ma öösel ringi kõnnin ja ütles uniselt ning üsnagi kõvasti: "Triin kuule, mis sa teed?" Ma ütlesin, et keegi on ukse taga ja tahab sisse tungida. Kaisa oli justkui puuga pähe saanud ning hetkega ergas. Siis astusin ja põrand kriuksatas päris kõvasti. DEEM. Tegelased ukse taga ilmselt kuulsid. Ja kui uuesti läbi piiluaugu vaatasin, oli õhk puhas. Ma olin pettunud. Oleks tahtnud neid kuidagi vahele võtta või siis minimaalsel juhul kõvasti karjudes ehmatada.
Hakkasin pärast nende "lahkumist" kohe oma pisargaasi otsima (TÄNKS Saks, seda on lõpuks vist siiski vaja!). Tuld ei julgenud põlema panna, seega kobasin kapis kuidagi. Lõpuks leidsin kah. Aga olime Kaisaga suht shokis, ainult sosistasime ja värisesime kahekesi. Ja muidugi hakkasime kohe selle üle ka nalja tegema, kuidas nende vastu juukselakkidega jms-ga oleks võidelnud. Itsitasime kahekesi 15 min vähemalt ja siis proovisime uuesti magama jääda. Suurest ärevusest oli see suht võimatu. Alates kella neljast nägin unes, kuidas nad uuesti tulid.
Täna öösel, kui Kaisa ka peolt lõpuks koju jõuab, siis paneme venelase-luku ka ette (kes siin käinud, see näinud. Tegemist on valge kastikesega ukse küljes, mis ikka päris hästi endast märku annab, kui keegi meie privaattsooni tungida tahaks. Ja pisargaas on voodi kõrval käeulatuses).
HEAD ÖÖD! :)
Triin
Jah, kell oligi umbes kaks, kui kuulsin, et keegi nagu vajutas ukselinki. Hmm. Väga kahtlane, mõtlesin. Äkki tuli Adele jälle lambist öösel Põlvast siia? Siis keegi nagu asjatas lukuaugu kallal, mõtlesin - nii, nüüd paneb Adele võtme lukuauku. Aga ei pannud. Hoopis linki vajutas veelkord ja tagus õrnalt oma küljega ust. Hüppasin hetkega püsti, hiilisin vaikselt koridori ja surusin oma silma vastu piiluauku. Nägin musta tumedat kuju. Ja ka teist natuke kaugemal seismas (kahjuks polnud miskit muud võimalik eristada, sest see piiluauk on pigem nagu väljastpoolt disainitud klaas ja ei paista seega väga hästi läbi). Samal ajal käis asjatamine ukselingi kallal - see liigub natuke sisse ja välja ning nii ta seda siis logistas. Ma olin hiirvaikne ja hiilisin Kaisa juurde. "Kaisa, Kaisa, kuuled või?" Kaisa, täiesti segaduses, mõtles vist, et miks ma öösel ringi kõnnin ja ütles uniselt ning üsnagi kõvasti: "Triin kuule, mis sa teed?" Ma ütlesin, et keegi on ukse taga ja tahab sisse tungida. Kaisa oli justkui puuga pähe saanud ning hetkega ergas. Siis astusin ja põrand kriuksatas päris kõvasti. DEEM. Tegelased ukse taga ilmselt kuulsid. Ja kui uuesti läbi piiluaugu vaatasin, oli õhk puhas. Ma olin pettunud. Oleks tahtnud neid kuidagi vahele võtta või siis minimaalsel juhul kõvasti karjudes ehmatada.
Hakkasin pärast nende "lahkumist" kohe oma pisargaasi otsima (TÄNKS Saks, seda on lõpuks vist siiski vaja!). Tuld ei julgenud põlema panna, seega kobasin kapis kuidagi. Lõpuks leidsin kah. Aga olime Kaisaga suht shokis, ainult sosistasime ja värisesime kahekesi. Ja muidugi hakkasime kohe selle üle ka nalja tegema, kuidas nende vastu juukselakkidega jms-ga oleks võidelnud. Itsitasime kahekesi 15 min vähemalt ja siis proovisime uuesti magama jääda. Suurest ärevusest oli see suht võimatu. Alates kella neljast nägin unes, kuidas nad uuesti tulid.
Täna öösel, kui Kaisa ka peolt lõpuks koju jõuab, siis paneme venelase-luku ka ette (kes siin käinud, see näinud. Tegemist on valge kastikesega ukse küljes, mis ikka päris hästi endast märku annab, kui keegi meie privaattsooni tungida tahaks. Ja pisargaas on voodi kõrval käeulatuses).
HEAD ÖÖD! :)
Triin
Monday, December 7, 2009
Vana Pealinn
Eile õhtul degusteerisime üle piiri toodud kangemat kraami. Ja tegemist oli tõepoolest degusteerimisega, sest daamid Californias oskavad piiri pidada. Ja nii sai mulle selgeks, et see, mis põhjustab hommikust peavalu, pole alati kraadiga vedelik, vaid hoopis see, kui oma toanaabriga kella kaheni voodis naerad, kõhud kõveras ja pisarad väljas.
Täna otsisin Tartus kingseppa. Tahtsin Hannula imekenad punased saapad parandusse viia.
Eelmisel nädalal mõtlesin neid tegelikult Põlvasse viia, aga pärast seda kui olin Mäe tänava kingaparandajaga telefonis rääkinud, arvasin, et see pole hea mõte. Ta oli vist kergelt tsipsis. Vähemalt sõnadest oli küll keeruline aru saada ja taga käis mingi jämm. Algul lubas mulle need saapad tunni ajaga ära parandada, kõne lõpus oli ta valmis juba poole tunniga oma töö ära tegema. Siis mainis veel, et kui ikka nii kena daam talle helistab, siis ta ei saa ju ometi ära öelda ja oli nõus ka laupäeval tööd tegema, kuigi tal siis ametlikult tööpäeva pole. Asi kiskus kahtlaseks, olin päris kindel, et kui talle laupäeval helistaksin, siis ta ei mäletaks mitte midagi.
Igal juhul leidsin Tähe tänavalt väga huvitava kingaparanduse. Minu prototüüp Tähe tänava suhtes oli täiesti vale. Mõtlesin, et tegemist on tänavaga, kus kõrguvad uhked majad jne. See oli hoopis nagu kergelt lagunev tänavake Võru linnas (vaielge vastu, kui tahate, aga esmamulje on esmamulje!). Astusin läbi ukse, mis kääksus kergelt ja polnud kindlasti mitte sellest sajandist. Suure musta ahju küljes rippusid kotilukud ja tunda oli nahkset aroomi. Lett oli tühi. Mitte kedagi polnud. Sahistasin siis nii kus jaksasin ja äkki keegi tagant küsis kellegi teise käest, et kas keegi tuli või. Siis tuli kapi tagant üks vanem naisterahvas välja, võttis mu saapad, viis taha ruumi, ilmselt oma mehe juurde, ja andis sellele neid vaadata. Ma ei saanud mitte midagi aru, mis see meeska rääkis. Totaalne pobisemine jälle. Kas kõikidel kingseppadel on kerge diktsiooniprobleem? Tädi tuli tagasi, võttis raha ja ütles, et homme saab kätte. Noojah. Huvitav, kas tänapäeval keegi üldse õpib ka veel kingsepaks? Varsti on needki veidrikud kadunud ja siis ostetakse koguaeg lihtsalt uued jalanõud?
Järgmisena suundusin R-Kioskisse, et Kaisale kuupilet osta. Küsisin tädi käest ilusti: „tere, palun üks ÕPILASE kuupilet!“. Tädi: „Mis kuupäevast?“ Mina: „Homsest!“. Mina otsisin raha, tema lõi samal ajal templi peale. Lõin 150 kr letti ja tädi vaatas mind väga imelikult. Taipasin hetkega oma eksitust – „Eeee…. Ma mõtlesin tegelikult üliõpilase oma…“ (Õpilase oma on ainult 90 kr). Ja siis läks tädi närvi: „ No kuidas nii, kas te siis üldse ei mõtle! Kes mul selle nüüd siis ära ostab? NO KES SELLE NÜÜD ÄRA OSTAB! MIS MA TEEN SELLEGA NÜÜD!“ Säilitasin totaalse rahu: „Vabandust, ajasin sassi.“ Ei tea ise ka, miks end (või siis Kaisat) sel hetkel üliõpilaseks tunnistada ei tahtnud. „Eks ma ise ikka ostan selle ära, minu viga.“ Ise kujutasin sel hetkel salamahti ette, kuidas Kaisa kuuaega „õpilast“ sõidab :P. Tädi oli endiselt raevus. Läksin ratta juurde. Äkki karjus tädi erutunult kioskist: “Hei teie, tulge tagasi!“ Inimeste nägudest kioski läheduses võis lugeda, et olen millegi hirmsaga hakkama saanud. Pöördusin siis tagasi ja minu ÕNNEKS tuli just üks ema oma lapsele õpilase piletit ostma. Toimus raha ja kauba vahetus kolmes suunas ja kõik said endale, mis tahtsid. Tädi kioskis oli võidujoovastuses, ema natuke segaduses ja mina ülimalt rahul.
McDonalds on oma töö teinud. Selle järelduseni viis mind Kaisa, kes täna vannitoas purgi maha ajas. Ta ise ütles, et ei tunneta enam oma keha, ei saa aru, kust midagi juurde on tulnud. Tõmbaski seega purgi maha. Ema väärtusliku moosipurgi. KUHU see ema nüüd oma MOOSI paneb, AH?
Killud toovad õnne. Vähemalt nii vanasti öeldi. Kaisale tõid need kohe kuhjaga õnne. Kohe pärast purgi lõhkumist suundus ta loengusse ja kohtas SIIN samas, California koridoris, imekena noormeest koos taksikoeraga. Telefonis oli Kaisa ekstaasis. Aga samas juhin tähelepanu ühele olulisele faktile - mees ja koer? Kaks varianti: koer on naise oma või siis on tal koer, et naistele muljet avaldada. Kaisa, hoian sulle pöialt, et oleks viimane variant. Tahaks teda ise ka näha
Õhtuti teen ma tavaliselt Kaisale treeningkursust „Võitle vastu!“ . Selle eesmärgiks on Kaisale õpetada, kuidas hädaolukordades vastu võidelda. Talle see eriti millegi pärast ei istu, pole ilmselt veel piisavalt tugev, sest pidevalt olen mina domineerivam. Aga uueks aastaks on ta juba Inna Uit valmis.
Olge terved!
Triin
Täna otsisin Tartus kingseppa. Tahtsin Hannula imekenad punased saapad parandusse viia.
Eelmisel nädalal mõtlesin neid tegelikult Põlvasse viia, aga pärast seda kui olin Mäe tänava kingaparandajaga telefonis rääkinud, arvasin, et see pole hea mõte. Ta oli vist kergelt tsipsis. Vähemalt sõnadest oli küll keeruline aru saada ja taga käis mingi jämm. Algul lubas mulle need saapad tunni ajaga ära parandada, kõne lõpus oli ta valmis juba poole tunniga oma töö ära tegema. Siis mainis veel, et kui ikka nii kena daam talle helistab, siis ta ei saa ju ometi ära öelda ja oli nõus ka laupäeval tööd tegema, kuigi tal siis ametlikult tööpäeva pole. Asi kiskus kahtlaseks, olin päris kindel, et kui talle laupäeval helistaksin, siis ta ei mäletaks mitte midagi.
Igal juhul leidsin Tähe tänavalt väga huvitava kingaparanduse. Minu prototüüp Tähe tänava suhtes oli täiesti vale. Mõtlesin, et tegemist on tänavaga, kus kõrguvad uhked majad jne. See oli hoopis nagu kergelt lagunev tänavake Võru linnas (vaielge vastu, kui tahate, aga esmamulje on esmamulje!). Astusin läbi ukse, mis kääksus kergelt ja polnud kindlasti mitte sellest sajandist. Suure musta ahju küljes rippusid kotilukud ja tunda oli nahkset aroomi. Lett oli tühi. Mitte kedagi polnud. Sahistasin siis nii kus jaksasin ja äkki keegi tagant küsis kellegi teise käest, et kas keegi tuli või. Siis tuli kapi tagant üks vanem naisterahvas välja, võttis mu saapad, viis taha ruumi, ilmselt oma mehe juurde, ja andis sellele neid vaadata. Ma ei saanud mitte midagi aru, mis see meeska rääkis. Totaalne pobisemine jälle. Kas kõikidel kingseppadel on kerge diktsiooniprobleem? Tädi tuli tagasi, võttis raha ja ütles, et homme saab kätte. Noojah. Huvitav, kas tänapäeval keegi üldse õpib ka veel kingsepaks? Varsti on needki veidrikud kadunud ja siis ostetakse koguaeg lihtsalt uued jalanõud?
Järgmisena suundusin R-Kioskisse, et Kaisale kuupilet osta. Küsisin tädi käest ilusti: „tere, palun üks ÕPILASE kuupilet!“. Tädi: „Mis kuupäevast?“ Mina: „Homsest!“. Mina otsisin raha, tema lõi samal ajal templi peale. Lõin 150 kr letti ja tädi vaatas mind väga imelikult. Taipasin hetkega oma eksitust – „Eeee…. Ma mõtlesin tegelikult üliõpilase oma…“ (Õpilase oma on ainult 90 kr). Ja siis läks tädi närvi: „ No kuidas nii, kas te siis üldse ei mõtle! Kes mul selle nüüd siis ära ostab? NO KES SELLE NÜÜD ÄRA OSTAB! MIS MA TEEN SELLEGA NÜÜD!“ Säilitasin totaalse rahu: „Vabandust, ajasin sassi.“ Ei tea ise ka, miks end (või siis Kaisat) sel hetkel üliõpilaseks tunnistada ei tahtnud. „Eks ma ise ikka ostan selle ära, minu viga.“ Ise kujutasin sel hetkel salamahti ette, kuidas Kaisa kuuaega „õpilast“ sõidab :P. Tädi oli endiselt raevus. Läksin ratta juurde. Äkki karjus tädi erutunult kioskist: “Hei teie, tulge tagasi!“ Inimeste nägudest kioski läheduses võis lugeda, et olen millegi hirmsaga hakkama saanud. Pöördusin siis tagasi ja minu ÕNNEKS tuli just üks ema oma lapsele õpilase piletit ostma. Toimus raha ja kauba vahetus kolmes suunas ja kõik said endale, mis tahtsid. Tädi kioskis oli võidujoovastuses, ema natuke segaduses ja mina ülimalt rahul.
McDonalds on oma töö teinud. Selle järelduseni viis mind Kaisa, kes täna vannitoas purgi maha ajas. Ta ise ütles, et ei tunneta enam oma keha, ei saa aru, kust midagi juurde on tulnud. Tõmbaski seega purgi maha. Ema väärtusliku moosipurgi. KUHU see ema nüüd oma MOOSI paneb, AH?
Killud toovad õnne. Vähemalt nii vanasti öeldi. Kaisale tõid need kohe kuhjaga õnne. Kohe pärast purgi lõhkumist suundus ta loengusse ja kohtas SIIN samas, California koridoris, imekena noormeest koos taksikoeraga. Telefonis oli Kaisa ekstaasis. Aga samas juhin tähelepanu ühele olulisele faktile - mees ja koer? Kaks varianti: koer on naise oma või siis on tal koer, et naistele muljet avaldada. Kaisa, hoian sulle pöialt, et oleks viimane variant. Tahaks teda ise ka näha
Õhtuti teen ma tavaliselt Kaisale treeningkursust „Võitle vastu!“ . Selle eesmärgiks on Kaisale õpetada, kuidas hädaolukordades vastu võidelda. Talle see eriti millegi pärast ei istu, pole ilmselt veel piisavalt tugev, sest pidevalt olen mina domineerivam. Aga uueks aastaks on ta juba Inna Uit valmis.
Olge terved!
Triin
Saturday, December 5, 2009
kerge feil
olen laupäeva õhtul tagasi californias. Adele pani just kaladele uue pumba ja läks edasi koos Indreku ja Lindaga mäkki. Kalad on totaalselt erutunud, kuulen siia tuppa, kuidas nad kiirendusi ühest akvaariumi otsast teise teevad. Või siis on mul juba kerged hallukad nendest seentest, mis meil siin "kasvavad".
Mul tuli hea mõte, et võiks riided pessu panna. Meil ju pesumasin ja puha. Lükkasin siis hunniku haisvaid trenniriideid pesumasinasse, panin natuke pesupulbrit ka, kontrollisin, et pesumasin oleks vooluvõrgus ja siis panin käima.
Igaljuhul, kõik oli väga ilus ja lilleline - valmistasin endale juba kerget õhtuoodet porgandi näol ja äkki kuulsin väga ebatavalist häält. Pesumasin sõna otseses mõttes KÖHIS kogu oma vee kusagile vannitoa põrandale. Läks 0,5 sek, kui sain aru, et olin vee äravoolu toru unustanud kraanikaussi panna (süsteemid!). 1 sekiga olin vannitoas ja toru üles kraanikaussi. Vannitoasoli tõeline aquapark. Ja see polnud lihtsalt vesi, vaid kergelt SEEBINE vesi. Ehk siis EKSTRALIBE. Njah. FEIL. Koguaeg olen seda kartnud ja lõpuks see ka juhtus.
Ajasin siis kõik meie väikesed lapikesed välja ja maurasin seal oma kõva 10 minutit. Kahjuks pole must erilist pesumasina - liigutajat. Eks ta peagi näha ole, mis seened sinna siis ilmuvad.
OK, pesu sai valmis. Lähen panen kuivama.
PS! Varsti toome uhke minikuuse californiasse. Ja siis tuleb Jõulujämm!!!! :)
Triin
Mul tuli hea mõte, et võiks riided pessu panna. Meil ju pesumasin ja puha. Lükkasin siis hunniku haisvaid trenniriideid pesumasinasse, panin natuke pesupulbrit ka, kontrollisin, et pesumasin oleks vooluvõrgus ja siis panin käima.
Igaljuhul, kõik oli väga ilus ja lilleline - valmistasin endale juba kerget õhtuoodet porgandi näol ja äkki kuulsin väga ebatavalist häält. Pesumasin sõna otseses mõttes KÖHIS kogu oma vee kusagile vannitoa põrandale. Läks 0,5 sek, kui sain aru, et olin vee äravoolu toru unustanud kraanikaussi panna (süsteemid!). 1 sekiga olin vannitoas ja toru üles kraanikaussi. Vannitoasoli tõeline aquapark. Ja see polnud lihtsalt vesi, vaid kergelt SEEBINE vesi. Ehk siis EKSTRALIBE. Njah. FEIL. Koguaeg olen seda kartnud ja lõpuks see ka juhtus.
Ajasin siis kõik meie väikesed lapikesed välja ja maurasin seal oma kõva 10 minutit. Kahjuks pole must erilist pesumasina - liigutajat. Eks ta peagi näha ole, mis seened sinna siis ilmuvad.
OK, pesu sai valmis. Lähen panen kuivama.
PS! Varsti toome uhke minikuuse californiasse. Ja siis tuleb Jõulujämm!!!! :)
Triin
Thursday, December 3, 2009
mis tsuigut tanh?!
pole kaua kirjutanud. sorry. tõstsime tuba ümber.
kirjutan nüüd aga hoopis sellest, kuidas ma Kaisaga eelmisel pühapäeval Pärnus lõppastme koolitust käisin tegemas.
Selleks pidime juba kell seitse hommikul (öösel) võtma ette teekonna suvepeolinna Pärnusse. Põlvas istusime dziipi, mille roolis oli üsnagi kogukas võrokiilne (või siis põlvavõrukiilne) miis. Sõit tõotas kujuneda üsnagi koomiliseks. Selle kasuks rääkis kohe silma torganud väga kahtlane kett, mis rippus juhi peatoe küljes ja vastu Kaisa jalgu peksis. Sel olid veel mingid kummist jublakad küljes ning me ei suutnud kahjuks reisi lõpuks välja selgitada ka selle otstarvet. Aga mida salapärasem, seda huvitavam. Üks, mis kindel: kiirusepiirangud ja turvavöö selle onuga küll kokku ei käinud. Olles endine miilits, oli tal kogemusi ikka käputäiega jagada - "ai jummal, nüid ommava iks nii kipe massina, sjoo mis vanasti oll, tollega ei anna võrreldagi! Kui ma miilits olli, sis sõitsi iks veomassinaga kah. " Kaisa: "Kas keegi ära ei põgenenud?" Miilits: "Mis es põgene sis, tuu auto oll jo nii aeglane! Aga kurrat, ütskõrd sai iks kätte kah!" Vahepeal läks jutt tehnikale: "Ja käigukast oll 50 rubla...jah..."
Jõudisme millalgi Pärnusse. Seal ootasid ees "sõbrad" meie autokoolist. Strohi mütsiga sõiduõpetaja meie kodulinnast oli eriti sümpaatne. Sel hetkel soovisime vist Kaisaga mõlemad, et meie kodulinn kuskil Lätis vms oleks.
Lõppastme koolituse esimeses osas pandi meid viie kaupa autosse ja siis pöörati auto pea peale. See oli parem kui tivoli! Mina ja Kaisa istusime ees ning olime lausa pisarates, täiesti ekstaas oli see keerutamine. Neiud tagapingis pidid aga minestama ja üks tahtis pärast esimest tiiru suisa väljuda! TASUTA Tivoli ikkagi ju!
Jääsõit oli aga kõige vingem. Esimese tiiruga tõmbasin kahekordse pirueti maha. VINGE! Juhendaja oli eriti "lahke" meiega trikitama ning kurvides ta käsipiduriga üldse ei hellitanud. Ühe ringi ajal oli mul auto peaaegu muruplatsi peal juba. Ja oleks te Ave Ahelikku näinud - üks vihmuti raja ääres oli vist korduvalt ohus! :D Ja Poolaku Kaisa, keda vigurivändast vend on juba korduvalt koolitanud, sai auto kontrolli all hoidmisega ilmselt kõige paremini hakkama. Juhendaja julgustas pidevalt - see on teil kõik kinni makstud, retsige nüüd nii palju kui tahate. Jah tõesti - kuskil 2000 väärtusliku Eesti krooni eest said rikkad tudengid endale seda lõbu lubada.
Pärast nelja tunnist koolitust algas tagasisõit Põlva suunas. Kui dziipi istusime, siis küsis miilits: "Nooh, kuis oll sis? Oll ka hää koolitaja iks?" Meie: "Oli küll." Miilits: "Ma tiia jah, tuu, kes teil oll, om kõge paremp üldse, selle ma tahtsigi, et te timaga lähesidi. A tuu üts tõne om endine miilits, tuu om nii vaene, et tuul om iks vorm selanh viil. Ja tuu kolmas, tuu om hoopis vait. Nii et jah, hästi läts teil sis." Me olime ise ka rahul.
Sõidame, tee ääres laiub suur heinapõld, mis paksult silopalle täis tipitud. Kaisa, istub käed süles ja lihtsalt "näitab" ninaga: "Mulle meeldib see tagumine heinapall seal..."
Ahjaa. Veel nii palju, et Pärnus kogesime midagi väga kummalist. Inimesed ühes kaubanduskeskuses (tegime kiire peatuse) nägid nii õnnelikud ja rahulolevad välja! Me oleks kui teises maailmas olnud. Kui Tartus ringi kõnnin, siis alatihti ikka tsekin inimeste nägusid. Kõik on kuidagi eriti sügavas mustas masenduses. Minge Pärnusse, tegelt ka! Meie saime sealt oma positiivsuse laksu küll kätte. Ja ILUSAD kutid olid ka igal pool. Sain vastuse küsimusele:"Kus kohata ilusat kutti: peol, ülikoolis või trennis? EI, Rimi supermarketis hoopis!" :D
PS! Kes bussidga sõidab, siis SEBE bussid on the bEST! Istun netis praegu ja sõidan Tartusse...
Olge terved!
Triin
kirjutan nüüd aga hoopis sellest, kuidas ma Kaisaga eelmisel pühapäeval Pärnus lõppastme koolitust käisin tegemas.
Selleks pidime juba kell seitse hommikul (öösel) võtma ette teekonna suvepeolinna Pärnusse. Põlvas istusime dziipi, mille roolis oli üsnagi kogukas võrokiilne (või siis põlvavõrukiilne) miis. Sõit tõotas kujuneda üsnagi koomiliseks. Selle kasuks rääkis kohe silma torganud väga kahtlane kett, mis rippus juhi peatoe küljes ja vastu Kaisa jalgu peksis. Sel olid veel mingid kummist jublakad küljes ning me ei suutnud kahjuks reisi lõpuks välja selgitada ka selle otstarvet. Aga mida salapärasem, seda huvitavam. Üks, mis kindel: kiirusepiirangud ja turvavöö selle onuga küll kokku ei käinud. Olles endine miilits, oli tal kogemusi ikka käputäiega jagada - "ai jummal, nüid ommava iks nii kipe massina, sjoo mis vanasti oll, tollega ei anna võrreldagi! Kui ma miilits olli, sis sõitsi iks veomassinaga kah. " Kaisa: "Kas keegi ära ei põgenenud?" Miilits: "Mis es põgene sis, tuu auto oll jo nii aeglane! Aga kurrat, ütskõrd sai iks kätte kah!" Vahepeal läks jutt tehnikale: "Ja käigukast oll 50 rubla...jah..."
Jõudisme millalgi Pärnusse. Seal ootasid ees "sõbrad" meie autokoolist. Strohi mütsiga sõiduõpetaja meie kodulinnast oli eriti sümpaatne. Sel hetkel soovisime vist Kaisaga mõlemad, et meie kodulinn kuskil Lätis vms oleks.
Lõppastme koolituse esimeses osas pandi meid viie kaupa autosse ja siis pöörati auto pea peale. See oli parem kui tivoli! Mina ja Kaisa istusime ees ning olime lausa pisarates, täiesti ekstaas oli see keerutamine. Neiud tagapingis pidid aga minestama ja üks tahtis pärast esimest tiiru suisa väljuda! TASUTA Tivoli ikkagi ju!
Jääsõit oli aga kõige vingem. Esimese tiiruga tõmbasin kahekordse pirueti maha. VINGE! Juhendaja oli eriti "lahke" meiega trikitama ning kurvides ta käsipiduriga üldse ei hellitanud. Ühe ringi ajal oli mul auto peaaegu muruplatsi peal juba. Ja oleks te Ave Ahelikku näinud - üks vihmuti raja ääres oli vist korduvalt ohus! :D Ja Poolaku Kaisa, keda vigurivändast vend on juba korduvalt koolitanud, sai auto kontrolli all hoidmisega ilmselt kõige paremini hakkama. Juhendaja julgustas pidevalt - see on teil kõik kinni makstud, retsige nüüd nii palju kui tahate. Jah tõesti - kuskil 2000 väärtusliku Eesti krooni eest said rikkad tudengid endale seda lõbu lubada.
Pärast nelja tunnist koolitust algas tagasisõit Põlva suunas. Kui dziipi istusime, siis küsis miilits: "Nooh, kuis oll sis? Oll ka hää koolitaja iks?" Meie: "Oli küll." Miilits: "Ma tiia jah, tuu, kes teil oll, om kõge paremp üldse, selle ma tahtsigi, et te timaga lähesidi. A tuu üts tõne om endine miilits, tuu om nii vaene, et tuul om iks vorm selanh viil. Ja tuu kolmas, tuu om hoopis vait. Nii et jah, hästi läts teil sis." Me olime ise ka rahul.
Sõidame, tee ääres laiub suur heinapõld, mis paksult silopalle täis tipitud. Kaisa, istub käed süles ja lihtsalt "näitab" ninaga: "Mulle meeldib see tagumine heinapall seal..."
Ahjaa. Veel nii palju, et Pärnus kogesime midagi väga kummalist. Inimesed ühes kaubanduskeskuses (tegime kiire peatuse) nägid nii õnnelikud ja rahulolevad välja! Me oleks kui teises maailmas olnud. Kui Tartus ringi kõnnin, siis alatihti ikka tsekin inimeste nägusid. Kõik on kuidagi eriti sügavas mustas masenduses. Minge Pärnusse, tegelt ka! Meie saime sealt oma positiivsuse laksu küll kätte. Ja ILUSAD kutid olid ka igal pool. Sain vastuse küsimusele:"Kus kohata ilusat kutti: peol, ülikoolis või trennis? EI, Rimi supermarketis hoopis!" :D
PS! Kes bussidga sõidab, siis SEBE bussid on the bEST! Istun netis praegu ja sõidan Tartusse...
Olge terved!
Triin
Wednesday, November 25, 2009
disko pole läbi
Saime elektri tagasi! Ja juba esmaspäeval tegelikult. Adele paps käis asja tuunimas ja viisime teleka köögist tagasi oma tuppa (kusjuures köögis oli pilt 5+)! Kahjuks pole asjad siiski päris korras - kohas, kus seina peal oli valge kaaneke, turritavad nüüd välja lahtised juhtmeotsad ja aeg-ajalt tuled ikka vilguvad ning pragisemist ja särisemist on samuti kuulda. No vast tuleb varsti elektrionu ja teeb asja korda. SEST Kaisa niii väga kardab - see on lausa košmaarne, kuidas ta kiljuma pistab kui kerget praksumist kuulda on. :)
Muid erilisi sündmusi hetkel edastada pole. Nii palju võin paljastada, et californialaste peades käivad vaikselt mõtted aastavahetuse ja "jõulupeo" suunas. Uued mängud, "degusteerimised" ja veel palju muud tahavad teostamist! :)
Lähen nüüd kohe rongi peale ja Californiasse tulen tagasi alles.... pühapäeval!
Seniks aga soovitan kõigil meie lugejatel KÜÜSLAUKU süüa. SEE RAVIB! :D
Muid erilisi sündmusi hetkel edastada pole. Nii palju võin paljastada, et californialaste peades käivad vaikselt mõtted aastavahetuse ja "jõulupeo" suunas. Uued mängud, "degusteerimised" ja veel palju muud tahavad teostamist! :)
Lähen nüüd kohe rongi peale ja Californiasse tulen tagasi alles.... pühapäeval!
Seniks aga soovitan kõigil meie lugejatel KÜÜSLAUKU süüa. SEE RAVIB! :D
PS! Ükskord käis meil külaline...
Urupõder
Sunday, November 22, 2009
küünlavalgus ja wifi
"Deem, mul ei ole elu, et ma siin olen poole ööni üleval!" ütles Kaisa, kui kahe ajal pelmeenidele maitseaineid lisas.
Täna oli erakordne õhtu. California jäi ühe pauguga elektrist ilma. Ümmarguse valge kaane alt seina peal tuli musta tossu, mis lõhnas juhtmete kärssamise järele. Kui pauk käis, hüppas Kaisa kiljudes koridori. Ma olin segaduses. Samas asi särises ja pragises veidi ning siis oligi kõik. Süütasime küünla ning meid tabas reaalsus, et me JUST pidime õppima hakkama. Aga no küünal ei toida eriti. ÕNNEKS on meil külmkapp, mis endast mitte just kõige tagasihoidlikumalt märku annab. Seetõttu avastasimegi, et millegi pärast külmkapp töötab! Tuli välja, et pistik köögis töötab. Läks 5 sekundit, kui jagasime, et laualambi saab kööki viia ja seal siis õppida ning umbes 10 minutit, et ka ruuteri saab koos neti juhtmega kööki tuua (enne hakkasime oma IT häkkeri oskusi rakendama ja netijuhet kordamööda oma arvutitega ühendama). Nüüd oleme siin õndsas külmkapi üürgamises ja tegeleme kõrgema saksa keele mõistmisega. Õpin vist terve öö, innustus elektrikadumisest on meeletu.
Mõned illustreerivad pildid:
PS! Kaisa läheb hommikul kaheksaks kooli. Seitsme ajal on väljas veel pime! :D Ärge siis ära ehmatage, kui tal midagi valesti seljas vms on! ;)
Täna oli erakordne õhtu. California jäi ühe pauguga elektrist ilma. Ümmarguse valge kaane alt seina peal tuli musta tossu, mis lõhnas juhtmete kärssamise järele. Kui pauk käis, hüppas Kaisa kiljudes koridori. Ma olin segaduses. Samas asi särises ja pragises veidi ning siis oligi kõik. Süütasime küünla ning meid tabas reaalsus, et me JUST pidime õppima hakkama. Aga no küünal ei toida eriti. ÕNNEKS on meil külmkapp, mis endast mitte just kõige tagasihoidlikumalt märku annab. Seetõttu avastasimegi, et millegi pärast külmkapp töötab! Tuli välja, et pistik köögis töötab. Läks 5 sekundit, kui jagasime, et laualambi saab kööki viia ja seal siis õppida ning umbes 10 minutit, et ka ruuteri saab koos neti juhtmega kööki tuua (enne hakkasime oma IT häkkeri oskusi rakendama ja netijuhet kordamööda oma arvutitega ühendama). Nüüd oleme siin õndsas külmkapi üürgamises ja tegeleme kõrgema saksa keele mõistmisega. Õpin vist terve öö, innustus elektrikadumisest on meeletu.
Mõned illustreerivad pildid:
PS! Kaisa läheb hommikul kaheksaks kooli. Seitsme ajal on väljas veel pime! :D Ärge siis ära ehmatage, kui tal midagi valesti seljas vms on! ;)
Wednesday, November 18, 2009
Vastik Siga!
Kui Tartus seagripi vaktsiini liiga palju kulub, siis aastavahetusel ilutulestikku ei lasta! :)
OI, mul on äärmiselt kopp sellest gripiteemast! Inimesed on massiliselt haiged. Kas see on tingitud ikka füüsilisest nõrkusest või hoopiski vaimsest?
Eile õhtul viskas ka Californias haigusenoote. Adelel oli kerge palavikumaik ja Kaisa oli liigsest vedelikutarbimisest kahvatu. Sõime kõik küüslauku. Tunnen seda siiani. Und ei tulnud ja nüüd olen loengus nagu zombie.
Kettasuse aste tõstis lakke ka hommikune avastus. Mu jalgratas on nüüd täiesti off to work. Istusin juba rõõmsalt ratta selga ja kuulsin imelikku krudisevat häält. Esiratta kumm oli täiesti tühi. Kas käisid järjekordsed huligaanid või mu rattake ütles "künklikus" linnamaastikus tõesti üles? Eile veel sõitis nagu Aladdini vaibake!!!
Sukeldun nüüd Väinämöineni seiklustesse.
Kell 18 lähen jala koju....:(
Triin
Eile õhtul viskas ka Californias haigusenoote. Adelel oli kerge palavikumaik ja Kaisa oli liigsest vedelikutarbimisest kahvatu. Sõime kõik küüslauku. Tunnen seda siiani. Und ei tulnud ja nüüd olen loengus nagu zombie.
Kettasuse aste tõstis lakke ka hommikune avastus. Mu jalgratas on nüüd täiesti off to work. Istusin juba rõõmsalt ratta selga ja kuulsin imelikku krudisevat häält. Esiratta kumm oli täiesti tühi. Kas käisid järjekordsed huligaanid või mu rattake ütles "künklikus" linnamaastikus tõesti üles? Eile veel sõitis nagu Aladdini vaibake!!!
Sukeldun nüüd Väinämöineni seiklustesse.
Kell 18 lähen jala koju....:(
Triin
Monday, November 16, 2009
Inanna
oli sumeri armastusejumalanna. Teada ka kui agressiivselt erootiline jumalanna. Juhatab hästi sisse möödunud nädalavahetuse.
Reedel külastasime Adelega Tiigi tänava eksklusiivkauplust Desiree. Läksime Liisile sünnipäevakingitust ostma. Oli päris huvitav kogemus – leti taga polnudki müüjanna, vaid hoopis nagu kuskilt pornofilmist välja astunud mehemürakas. Oma väga madala hääletämbriga julgustas ta meid poes ringi vaatama ning valima endale meelepärast. Meie jäime endale kindlaks, et olime tulnud kindla sooviga. Tahetud kaup õnnestus ka hetkega leti alt leida ja üpris kiiresti sai ka tehing sooritatud. Samal ajal kui Adele maksis, lasin silmadel ka veidi laiemalt liikuda. Njaa. Sellist vaatepilti poleks osanud oodata. Lahkudes soovis muhe mees, et varsti jälle tuleksime. See oli sekspood muidugi.
Laupäeval olin tagasi Californias ja üritasin õpingutele keskenduda. Päeval panime Kaisaga riided pessu – meie pesumasin on ikka väga imelik. Olen enam kui kindel, et pesi neid riideid 3 korda, enne kui ukse avada LUBAS. Isegi Perwoll Magic ei teeks neid riideid pehmemaks!!!
Kaisa luges uudist, et MASU paneb lapsed roppusi räuskama. Kas see võib ka meiega juhtuda?
Õhtul otsustasid californialased külastada Chocolati Sexy Topless Showd. Selleks tuli ka väike eelsoojendus meie pool teha. Seltskond oli kirev, aga samas mehelik (kardinapuu on endiselt katki!). Külalisteraamat sai jälle täiendust ning naabrid tõestasid taaskord, et on äärmiselt vastuvõtlikud kõvemat sorti lärmile. Pidu Illusioonis oli meeliülendav ja mälestusväärne. Aitäh kõigile, kes koos californialastega seda õhtut sisustasid! Ja Priit Pekarev jättis sel õhtul oma kindad meie poole.
Esmaspäeval tuli ta neile järele. Koos šokolaadikoogiga. Muidugi pidime me Kaisaga koputuse peale ära minestama, sest kahjuks läbi „piiluaugu“ pole võimalik selget figuuri seinast eristada ja seega polnud selge, kas ukse taga on oma või mõni babushka. Kahjuks ei parandanud ka Pekarev meie kardinapuud ära, vaid vaatas ennast koguaeg peeglist. „Mis siin valesti on? Kas peaksin ühe pluusi ääre püksi panema või panen terve ääre püksi, nii et rihm ka paistaks?“ Ok, ta läks vanade klassikaaslastega deitima.
Jah – kõik, kes siin käivad, jätavad alatihti midagi „kogemata“ maha. Ja ilma külakostita tagasi nad seda tagasi ka ei saa. Karel ütles sellepeale, et ta siis parem üldse ei tule, äkki jätab midagi maha!
Ja lõpetuseks õhtu hitt – osta endale PEKA REHVID ja sul on maailma ilusaim talvekogemus!
(Pühendusega Priit Pekarevile ja tänutäheks ülihea koogi eest)
ÖÖD on meil siin endiselt pimedad.
Triin
Reedel külastasime Adelega Tiigi tänava eksklusiivkauplust Desiree. Läksime Liisile sünnipäevakingitust ostma. Oli päris huvitav kogemus – leti taga polnudki müüjanna, vaid hoopis nagu kuskilt pornofilmist välja astunud mehemürakas. Oma väga madala hääletämbriga julgustas ta meid poes ringi vaatama ning valima endale meelepärast. Meie jäime endale kindlaks, et olime tulnud kindla sooviga. Tahetud kaup õnnestus ka hetkega leti alt leida ja üpris kiiresti sai ka tehing sooritatud. Samal ajal kui Adele maksis, lasin silmadel ka veidi laiemalt liikuda. Njaa. Sellist vaatepilti poleks osanud oodata. Lahkudes soovis muhe mees, et varsti jälle tuleksime. See oli sekspood muidugi.
Laupäeval olin tagasi Californias ja üritasin õpingutele keskenduda. Päeval panime Kaisaga riided pessu – meie pesumasin on ikka väga imelik. Olen enam kui kindel, et pesi neid riideid 3 korda, enne kui ukse avada LUBAS. Isegi Perwoll Magic ei teeks neid riideid pehmemaks!!!
Kaisa luges uudist, et MASU paneb lapsed roppusi räuskama. Kas see võib ka meiega juhtuda?
Õhtul otsustasid californialased külastada Chocolati Sexy Topless Showd. Selleks tuli ka väike eelsoojendus meie pool teha. Seltskond oli kirev, aga samas mehelik (kardinapuu on endiselt katki!). Külalisteraamat sai jälle täiendust ning naabrid tõestasid taaskord, et on äärmiselt vastuvõtlikud kõvemat sorti lärmile. Pidu Illusioonis oli meeliülendav ja mälestusväärne. Aitäh kõigile, kes koos californialastega seda õhtut sisustasid! Ja Priit Pekarev jättis sel õhtul oma kindad meie poole.
Esmaspäeval tuli ta neile järele. Koos šokolaadikoogiga. Muidugi pidime me Kaisaga koputuse peale ära minestama, sest kahjuks läbi „piiluaugu“ pole võimalik selget figuuri seinast eristada ja seega polnud selge, kas ukse taga on oma või mõni babushka. Kahjuks ei parandanud ka Pekarev meie kardinapuud ära, vaid vaatas ennast koguaeg peeglist. „Mis siin valesti on? Kas peaksin ühe pluusi ääre püksi panema või panen terve ääre püksi, nii et rihm ka paistaks?“ Ok, ta läks vanade klassikaaslastega deitima.
Jah – kõik, kes siin käivad, jätavad alatihti midagi „kogemata“ maha. Ja ilma külakostita tagasi nad seda tagasi ka ei saa. Karel ütles sellepeale, et ta siis parem üldse ei tule, äkki jätab midagi maha!
Ja lõpetuseks õhtu hitt – osta endale PEKA REHVID ja sul on maailma ilusaim talvekogemus!
(Pühendusega Priit Pekarevile ja tänutäheks ülihea koogi eest)
ÖÖD on meil siin endiselt pimedad.
Triin
Wednesday, November 11, 2009
Esimene päev,mil Californias avati õpikud...
Teen ka siis esimese sissekande meie blogisse, kuna ülejäänud majarahvas tegeleb intensiivse õppimisega ja minul on viimane free day siis teen päeva viimaste minutitega midagi kasulikku.
Mingil teadmata põhjustel on mul äärmiselt raske hommikuti üles ärgata. Ilma Triinita ma ilmselt ärkakski. Kolmapäev on meil ainuke ühine pudrupäev, kuna ma ise veel väga osav selles ei ole lasin seegi kord pudrumeistril endale kõhutäidet serveerida. Sain hommikul veits tünksi kaa, oleme tavaliselt T hommikul koos korterist lahkunud, veetsin seal sättides mõnusalt aega ja siis tuli välja , et Triinil algab kool hiljem. Loomulikult hakkas mul ikka väga kiire- kuigi kiirkõndijana jäin loengusse hiljaks vaid 10 minutit. Meil kõigil oli täna pikk päev, mis tähendas seda, et kui kõik kuue ajal koju jõudsid oli õhus tunda väsimuse hõngu. Mina suundusin jooksurajale ja jätsin K noaga konservi avama, milles ta juba tõeline äss on. Kui tagasi jõudsin olid enamus makaronid hävitatud, kuid õnneks puudus ka näljatunne. Täna oli mul plaanis veel Keiu poole minek, et õppuritele ikka tõelist rahu pakkuda. Kui ma lahkusin kodust tegi Triin (ilmselt suurest koffeiini üledoosist) naermisharjutusi ja K genereeris ideid, kuidas me kuulsaks saaksime. Idee seisnes meie filmimises veebikaameraga, mille tõttu me saaks üle Eesti kuulsaks ning raha hakkaks tulema;). Lisakopikas kuluks ära küll ja ma usun, et meil on mida vaadata. Ilmselt blogi kirjutamine on esimene samm kuulsuse poole ja tulevikus mine tea, võib-olla saab meid iga päev jälgida kui huvilisi on.
Mingil teadmata põhjustel on mul äärmiselt raske hommikuti üles ärgata. Ilma Triinita ma ilmselt ärkakski. Kolmapäev on meil ainuke ühine pudrupäev, kuna ma ise veel väga osav selles ei ole lasin seegi kord pudrumeistril endale kõhutäidet serveerida. Sain hommikul veits tünksi kaa, oleme tavaliselt T hommikul koos korterist lahkunud, veetsin seal sättides mõnusalt aega ja siis tuli välja , et Triinil algab kool hiljem. Loomulikult hakkas mul ikka väga kiire- kuigi kiirkõndijana jäin loengusse hiljaks vaid 10 minutit. Meil kõigil oli täna pikk päev, mis tähendas seda, et kui kõik kuue ajal koju jõudsid oli õhus tunda väsimuse hõngu. Mina suundusin jooksurajale ja jätsin K noaga konservi avama, milles ta juba tõeline äss on. Kui tagasi jõudsin olid enamus makaronid hävitatud, kuid õnneks puudus ka näljatunne. Täna oli mul plaanis veel Keiu poole minek, et õppuritele ikka tõelist rahu pakkuda. Kui ma lahkusin kodust tegi Triin (ilmselt suurest koffeiini üledoosist) naermisharjutusi ja K genereeris ideid, kuidas me kuulsaks saaksime. Idee seisnes meie filmimises veebikaameraga, mille tõttu me saaks üle Eesti kuulsaks ning raha hakkaks tulema;). Lisakopikas kuluks ära küll ja ma usun, et meil on mida vaadata. Ilmselt blogi kirjutamine on esimene samm kuulsuse poole ja tulevikus mine tea, võib-olla saab meid iga päev jälgida kui huvilisi on.
Tuesday, November 10, 2009
Tahaks sõita juba ülesmäge
sest Californias on asjad kuidagi allamäge laskumas. Kingitused said viimane kord kõrvitsa näol oma lõpu ja esimesed vaimustusehood üliõpilaselust on raugenud. Pimedus tungib iga päevaga aina kiiremini peale ning üha rohkem avarduv vaade võimaldab näha naabermajade ilu ja valu. Kahjuks rohkem just valu. Kerge Ukraina vaksali tunne on. Kõige rohkem kohutab mind aga tõsiasi, et peaks juba tõsisemalt õppimisega tegelema hakkama, naljad peab vist ära unustama.
Eile oli mardisantide õhtu. Ootasime Kaisaga (Adele oli Põlvas sukeldumas) suures ärevuses külalisi. Kartsime küll kerget keelebarjääri, aga võimalik, et „pashalusta’ st“ ja “idi su da ’st“ oleks piisanud. Õhtu jooksul kuulsime siiski ainult Sergei’d puurimas meie seina küljes. Ilmselt ehitas paremat „helisüsteemi“. Või siis pani topeltseina. Ja mardisantidele mõeldud nuudlid ning makaronid jäid õnneks alles.
Pühapäeval avati advanced Lõunakeskus. Seal on nüüd Hello Kitty pood. Ka Kaisa tegi oma esimese külastuskäigu Lõunakasse ning tema kommentaar oli päris hea: „Kui sellest roosast Hello Kitty poest mööda kõndisin, siis kujutasin ette, kuidas terve linn on neid roosasid kiisusid täis. Neid on varsti kõikjal, pane tähele!“ Umbes nii ta ütles ja siis tegi lõppu: „määäu!“
Nüüd tahaksin aga rääkida ühest raskest maaniast, mis californialasi tabanud on. Selle nimi on McMaania. Siiani olime selle vastu püüdnud võidelda, aga mina ja Kaisa murdusime täna õhtul. Kella kümne ajal alustasime oma teekonda McDonaldsi poole, et sealt jätsi osta. Me oleme rikkad tudengid vist. Ja nagu tavaliselt, me ei piirdunud algse plaaniga, et ostame ainult jäätise! Lahkudes tundsime end nagu McPiffid ja rahulolu oli ülim. Kinnitasime, et vähemalt kuu aega ei külasta mäkki.
Hommikul oli mul aga üks huvitav kohtumine. Väga tore noormees tutvustas mulle Ülikooli Kohvikus programmi, mille kaudu tudengid USAsse raamatuid müüma saavad minna. Kõik tundus väga huvitav ja vajalik edasiseks eluks. Leppisin kokku uue kohtumise homseks, et programmist rohkem teada saada. Täna õhtul helistasin ja cancelisin kogu asja, põhjendades oma valikut suvise sportlasekarjääriga. Müügimehe pettumus tundus telefonis suurem, kui kuulda lootsin.
Tänase postituse lõpetuseks aga lühidalt enda pea kohal kõrguvast ohust. Minu voodi on täpselt akna all ja meie kardinapuu üks ots vajub konstantselt juba kuu aega järjest rohkem alla poole. Igal õhtul uinudes mõtlen, kuidas oleks sellega vastu pead saada. Kui arvate, et oleme saamatud, et ise ära ei paranda, siis eksite. MA PROOVISIN. Naaskliga. Ja mitmed meeskodanikud, kes külas on käinud, on ainult pead vangutanud ja siis ohanud: „oleks mul vaid mõni tööriist…“ Ilmselt see tõeline kuldsete kätega härra pole oma teed siia veel leidnud. Varsti tuleb VIST õnneks Adele paps ja likvideerib ohu mu pea kohalt.
PS! Homme hakkame õppima. Kohvi pidime tegema ja puha.
Triin
Eile oli mardisantide õhtu. Ootasime Kaisaga (Adele oli Põlvas sukeldumas) suures ärevuses külalisi. Kartsime küll kerget keelebarjääri, aga võimalik, et „pashalusta’ st“ ja “idi su da ’st“ oleks piisanud. Õhtu jooksul kuulsime siiski ainult Sergei’d puurimas meie seina küljes. Ilmselt ehitas paremat „helisüsteemi“. Või siis pani topeltseina. Ja mardisantidele mõeldud nuudlid ning makaronid jäid õnneks alles.
Pühapäeval avati advanced Lõunakeskus. Seal on nüüd Hello Kitty pood. Ka Kaisa tegi oma esimese külastuskäigu Lõunakasse ning tema kommentaar oli päris hea: „Kui sellest roosast Hello Kitty poest mööda kõndisin, siis kujutasin ette, kuidas terve linn on neid roosasid kiisusid täis. Neid on varsti kõikjal, pane tähele!“ Umbes nii ta ütles ja siis tegi lõppu: „määäu!“
Nüüd tahaksin aga rääkida ühest raskest maaniast, mis californialasi tabanud on. Selle nimi on McMaania. Siiani olime selle vastu püüdnud võidelda, aga mina ja Kaisa murdusime täna õhtul. Kella kümne ajal alustasime oma teekonda McDonaldsi poole, et sealt jätsi osta. Me oleme rikkad tudengid vist. Ja nagu tavaliselt, me ei piirdunud algse plaaniga, et ostame ainult jäätise! Lahkudes tundsime end nagu McPiffid ja rahulolu oli ülim. Kinnitasime, et vähemalt kuu aega ei külasta mäkki.
Hommikul oli mul aga üks huvitav kohtumine. Väga tore noormees tutvustas mulle Ülikooli Kohvikus programmi, mille kaudu tudengid USAsse raamatuid müüma saavad minna. Kõik tundus väga huvitav ja vajalik edasiseks eluks. Leppisin kokku uue kohtumise homseks, et programmist rohkem teada saada. Täna õhtul helistasin ja cancelisin kogu asja, põhjendades oma valikut suvise sportlasekarjääriga. Müügimehe pettumus tundus telefonis suurem, kui kuulda lootsin.
Tänase postituse lõpetuseks aga lühidalt enda pea kohal kõrguvast ohust. Minu voodi on täpselt akna all ja meie kardinapuu üks ots vajub konstantselt juba kuu aega järjest rohkem alla poole. Igal õhtul uinudes mõtlen, kuidas oleks sellega vastu pead saada. Kui arvate, et oleme saamatud, et ise ära ei paranda, siis eksite. MA PROOVISIN. Naaskliga. Ja mitmed meeskodanikud, kes külas on käinud, on ainult pead vangutanud ja siis ohanud: „oleks mul vaid mõni tööriist…“ Ilmselt see tõeline kuldsete kätega härra pole oma teed siia veel leidnud. Varsti tuleb VIST õnneks Adele paps ja likvideerib ohu mu pea kohalt.
PS! Homme hakkame õppima. Kohvi pidime tegema ja puha.
Triin
Sunday, November 8, 2009
johannes
Üks päev käis Johannes ( Juhan ) Lang meie pool. Johannesest saab ajakirjanik. Tema meeletu ambitsioonikus meediavaldkonnas andis mulle omakorda tõuke selle blogi loomiseks - järgmisel hommikul käisin Zözkyle (Kaisale) välja idee, mida juba esimestel nädalatel „Californias“ sepitsesime.
Nii valmiski blogi „animal planet“ ja see, mida Sa praegu loed, peaks olema sissejuhatav postitus nendele järgnevatele pöörastele postitustele, mis siia ilmuma hakkavad. Triin, Kaisa ja Adele – hotell California elanikud, püüavad edasi anda seda koomikat, mis meile siin alatihti osaks saab. Kes veel ei tea, siis see hoone asub Tartus aadressil Väike – Kaar 43.
Miks Mina siia tegelikult kirjutan? Et pärast endal ka hea meenutada oleks. Ilmselt lugejad kõikidest naljadest aru ei saa, aga me püüame endast parimat anda. Eelkõige kirjutan seda aga Teile, mu kallid „elukaaslased“ – K. ja A.
Tahaksin kõigepealt anda ülevaate paari viimase päeva olukorrast meie pesas. Ühel õhtul läksime Kaisaga magama hüsteeriliselt karjudes ja hüpates, jalas villased sokid, püksid ja pusa. Seda kõike selleks, et sooja saaks. Värisesin teki all 1,5 h, kuulsin kuidas Kaisa ebasündsaid väljendeid loopis ja siis jäin vist magama. Hommikul oli väga raske väljuda soojast kookonist jäisesse õhku. Majas vist ehitatakse.
Nüüdseks on olukord õnneks paranenud. Kahjuks mitte minu rattaga – koridoris olid ühel ööl huligaanid. Rattaga sõites võin nüüdsest joomise ära unustada, kui just veepudelit hammaste vahel ei taha hoida.
:) Õnneks me oskame kõige üle nalja teha ja tuju on peaaegu alati laes.
Siis oli mul aga üks mure. Hakkasin juba üha enam puudust tundma ekstreemsustest – uppuvatesse soodesse enam ei lasta ja puid mööda ka ei saa ronida. See mure sai aga peagi lahendatud. Nimelt – ühel hommikul sadas päris mõnusat lund. Läksin sel hommikul rattaga loengusse ja mul vedas: sain oma adrenaliinilaksu kätte, kui laskusin mööda Lossi tänavat ülikooli poole, ratas oli kerge lumekihi tõttu täiesti juhitamatu, munakivi tee päris künklik ja inimesi väga palju. Aga mul vedas, sain vastu posti pidama.
Eile tähistasime Väädikuga tema 1. st sünnipäeva. Sellest lähemalt ei pajataks, kes huvi tunneb, mis siin toimus, võib külastada orkutis kommuni „Staatilise Klubi“ ja sealt topic „Statt PÄRTAST pidu“.
Lõpetuseks veel mõned üldised faktid. Miks me animal planet nimeks panime? Maarja Liiv käis ükskord siin ja ütles, et elu siin on nagu Animal Planetil. See sobis nagu rusikas silmaauku. Miks see koht hotell California on? Naaber Sergei (varjunimi) pajatas ühel süngel ööl maja ajaloost – kui siin raudteetöölised elasid, siis mängis pidevalt lugu „Hotel California“. Ning ta kinnitas, et kui Tartus takso võtta ja paluda, et Sind hotell California juurde viiaks, siis tullakse kohe siia. Proovige järgi!
Loodan, et Kaisa ja Adele on sama innustatud siia kirjutama nagu mina ! Ootan põnevusega teie postitusi ja meie lugejate (kui neid peaks tekkima) kommentaare.
PS! Tartus on palju külmem kui Põlvas.
Urupõder
Nii valmiski blogi „animal planet“ ja see, mida Sa praegu loed, peaks olema sissejuhatav postitus nendele järgnevatele pöörastele postitustele, mis siia ilmuma hakkavad. Triin, Kaisa ja Adele – hotell California elanikud, püüavad edasi anda seda koomikat, mis meile siin alatihti osaks saab. Kes veel ei tea, siis see hoone asub Tartus aadressil Väike – Kaar 43.
Miks Mina siia tegelikult kirjutan? Et pärast endal ka hea meenutada oleks. Ilmselt lugejad kõikidest naljadest aru ei saa, aga me püüame endast parimat anda. Eelkõige kirjutan seda aga Teile, mu kallid „elukaaslased“ – K. ja A.
Tahaksin kõigepealt anda ülevaate paari viimase päeva olukorrast meie pesas. Ühel õhtul läksime Kaisaga magama hüsteeriliselt karjudes ja hüpates, jalas villased sokid, püksid ja pusa. Seda kõike selleks, et sooja saaks. Värisesin teki all 1,5 h, kuulsin kuidas Kaisa ebasündsaid väljendeid loopis ja siis jäin vist magama. Hommikul oli väga raske väljuda soojast kookonist jäisesse õhku. Majas vist ehitatakse.
Nüüdseks on olukord õnneks paranenud. Kahjuks mitte minu rattaga – koridoris olid ühel ööl huligaanid. Rattaga sõites võin nüüdsest joomise ära unustada, kui just veepudelit hammaste vahel ei taha hoida.
:) Õnneks me oskame kõige üle nalja teha ja tuju on peaaegu alati laes.
Siis oli mul aga üks mure. Hakkasin juba üha enam puudust tundma ekstreemsustest – uppuvatesse soodesse enam ei lasta ja puid mööda ka ei saa ronida. See mure sai aga peagi lahendatud. Nimelt – ühel hommikul sadas päris mõnusat lund. Läksin sel hommikul rattaga loengusse ja mul vedas: sain oma adrenaliinilaksu kätte, kui laskusin mööda Lossi tänavat ülikooli poole, ratas oli kerge lumekihi tõttu täiesti juhitamatu, munakivi tee päris künklik ja inimesi väga palju. Aga mul vedas, sain vastu posti pidama.
Eile tähistasime Väädikuga tema 1. st sünnipäeva. Sellest lähemalt ei pajataks, kes huvi tunneb, mis siin toimus, võib külastada orkutis kommuni „Staatilise Klubi“ ja sealt topic „Statt PÄRTAST pidu“.
Lõpetuseks veel mõned üldised faktid. Miks me animal planet nimeks panime? Maarja Liiv käis ükskord siin ja ütles, et elu siin on nagu Animal Planetil. See sobis nagu rusikas silmaauku. Miks see koht hotell California on? Naaber Sergei (varjunimi) pajatas ühel süngel ööl maja ajaloost – kui siin raudteetöölised elasid, siis mängis pidevalt lugu „Hotel California“. Ning ta kinnitas, et kui Tartus takso võtta ja paluda, et Sind hotell California juurde viiaks, siis tullakse kohe siia. Proovige järgi!
Loodan, et Kaisa ja Adele on sama innustatud siia kirjutama nagu mina ! Ootan põnevusega teie postitusi ja meie lugejate (kui neid peaks tekkima) kommentaare.
PS! Tartus on palju külmem kui Põlvas.
Urupõder
Subscribe to:
Posts (Atom)
