Vana Pealinn

Eile õhtul degusteerisime üle piiri toodud kangemat kraami. Ja tegemist oli tõepoolest degusteerimisega, sest daamid Californias oskavad piiri pidada. Ja nii sai mulle selgeks, et see, mis põhjustab hommikust peavalu, pole alati kraadiga vedelik, vaid hoopis see, kui oma toanaabriga kella kaheni voodis naerad, kõhud kõveras ja pisarad väljas.
Täna otsisin Tartus kingseppa. Tahtsin Hannula imekenad punased saapad parandusse viia.
Eelmisel nädalal mõtlesin neid tegelikult Põlvasse viia, aga pärast seda kui olin Mäe tänava kingaparandajaga telefonis rääkinud, arvasin, et see pole hea mõte. Ta oli vist kergelt tsipsis. Vähemalt sõnadest oli küll keeruline aru saada ja taga käis mingi jämm. Algul lubas mulle need saapad tunni ajaga ära parandada, kõne lõpus oli ta valmis juba poole tunniga oma töö ära tegema. Siis mainis veel, et kui ikka nii kena daam talle helistab, siis ta ei saa ju ometi ära öelda ja oli nõus ka laupäeval tööd tegema, kuigi tal siis ametlikult tööpäeva pole. Asi kiskus kahtlaseks, olin päris kindel, et kui talle laupäeval helistaksin, siis ta ei mäletaks mitte midagi.
Igal juhul leidsin Tähe tänavalt väga huvitava kingaparanduse. Minu prototüüp Tähe tänava suhtes oli täiesti vale. Mõtlesin, et tegemist on tänavaga, kus kõrguvad uhked majad jne. See oli hoopis nagu kergelt lagunev tänavake Võru linnas (vaielge vastu, kui tahate, aga esmamulje on esmamulje!). Astusin läbi ukse, mis kääksus kergelt ja polnud kindlasti mitte sellest sajandist. Suure musta ahju küljes rippusid kotilukud ja tunda oli nahkset aroomi. Lett oli tühi. Mitte kedagi polnud. Sahistasin siis nii kus jaksasin ja äkki keegi tagant küsis kellegi teise käest, et kas keegi tuli või. Siis tuli kapi tagant üks vanem naisterahvas välja, võttis mu saapad, viis taha ruumi, ilmselt oma mehe juurde, ja andis sellele neid vaadata. Ma ei saanud mitte midagi aru, mis see meeska rääkis. Totaalne pobisemine jälle. Kas kõikidel kingseppadel on kerge diktsiooniprobleem? Tädi tuli tagasi, võttis raha ja ütles, et homme saab kätte. Noojah. Huvitav, kas tänapäeval keegi üldse õpib ka veel kingsepaks? Varsti on needki veidrikud kadunud ja siis ostetakse koguaeg lihtsalt uued jalanõud?

Järgmisena suundusin R-Kioskisse, et Kaisale kuupilet osta. Küsisin tädi käest ilusti: „tere, palun üks ÕPILASE kuupilet!“. Tädi: „Mis kuupäevast?“ Mina: „Homsest!“. Mina otsisin raha, tema lõi samal ajal templi peale. Lõin 150 kr letti ja tädi vaatas mind väga imelikult. Taipasin hetkega oma eksitust – „Eeee…. Ma mõtlesin tegelikult üliõpilase oma…“ (Õpilase oma on ainult 90 kr). Ja siis läks tädi närvi: „ No kuidas nii, kas te siis üldse ei mõtle! Kes mul selle nüüd siis ära ostab? NO KES SELLE NÜÜD ÄRA OSTAB! MIS MA TEEN SELLEGA NÜÜD!“ Säilitasin totaalse rahu: „Vabandust, ajasin sassi.“ Ei tea ise ka, miks end (või siis Kaisat) sel hetkel üliõpilaseks tunnistada ei tahtnud. „Eks ma ise ikka ostan selle ära, minu viga.“ Ise kujutasin sel hetkel salamahti ette, kuidas Kaisa kuuaega „õpilast“ sõidab :P. Tädi oli endiselt raevus. Läksin ratta juurde. Äkki karjus tädi erutunult kioskist: “Hei teie, tulge tagasi!“ Inimeste nägudest kioski läheduses võis lugeda, et olen millegi hirmsaga hakkama saanud. Pöördusin siis tagasi ja minu ÕNNEKS tuli just üks ema oma lapsele õpilase piletit ostma. Toimus raha ja kauba vahetus kolmes suunas ja kõik said endale, mis tahtsid. Tädi kioskis oli võidujoovastuses, ema natuke segaduses ja mina ülimalt rahul.

McDonalds on oma töö teinud. Selle järelduseni viis mind Kaisa, kes täna vannitoas purgi maha ajas. Ta ise ütles, et ei tunneta enam oma keha, ei saa aru, kust midagi juurde on tulnud. Tõmbaski seega purgi maha. Ema väärtusliku moosipurgi. KUHU see ema nüüd oma MOOSI paneb, AH?
Killud toovad õnne. Vähemalt nii vanasti öeldi. Kaisale tõid need kohe kuhjaga õnne. Kohe pärast purgi lõhkumist suundus ta loengusse ja kohtas SIIN samas, California koridoris, imekena noormeest koos taksikoeraga. Telefonis oli Kaisa ekstaasis. Aga samas juhin tähelepanu ühele olulisele faktile - mees ja koer? Kaks varianti: koer on naise oma või siis on tal koer, et naistele muljet avaldada. Kaisa, hoian sulle pöialt, et oleks viimane variant. Tahaks teda ise ka näha 

Õhtuti teen ma tavaliselt Kaisale treeningkursust „Võitle vastu!“ . Selle eesmärgiks on Kaisale õpetada, kuidas hädaolukordades vastu võidelda. Talle see eriti millegi pärast ei istu, pole ilmselt veel piisavalt tugev, sest pidevalt olen mina domineerivam. Aga uueks aastaks on ta juba Inna Uit valmis.

Olge terved!
Triin