pakkuda tööd kogenud ehitajale!

Soovitavalt võiks tegu olla siseviimistlejaga. Või siis kellegagi, kes kodus vahete-vahel ikka midagi putitab.

Üsna varsti saame oma eksamid kaelast ära ning kooliaasta lõpp on käeulatuses. Californias on olukord aga täpselt samasugune nagu alguses kui tudengirebased end siin hotellis sisse seadsid. Mõni aeg tagasi resideerus meid siin taaskord neli - just nagu alguses ning mina ja Kaisa mööbeldasime tuba ümber. Leidsime lahendusvariandi, mida siiani kasutanud polnud (kes siin käinud, siis te peaksite veendunud olema, et me oleme tipptasemel sisekujundajad, kui arvestada toa suurust ja meie voodite suurust ning seda, mitu erinevat lahendust me oleme suutnud leida). Kaisa pesitseb nüüdsest akna all ja mina ukse kõrval. Aga et veelkord mainida: siinne olukord meenutab täiega sügist, sest kardinapuu muutus taaskord ohuks pea kohal. Seekord siis Kaisa pea kohal. Ühel ööl sai see oht ka reaalsuseks. Keegi füüsiliselt viga ei saanud, pigem oli vaimne vigastus suurem - konstantne naer ei andnud enam ajule piisavalt hapnikku.

Sess ja sääsed on meieni jõudnud. Eelmine neljapäev tõestas seda fakti rohkem kui vaja. Lõpetasin kolme ajal öösel hommikust ettekannet, Kaisa oli suures kardinapuuohu kartuses minu kõrvale pugenud ning peagi üritasime siis üheskoos magama jääda. iiiiiiiiiiii, iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii, LAKS! iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii, LAKS! AI, mööda! LAKS! iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii..... Ja nii kestis see aplodeering terve hommikuni. Tulemus: kaks koomastunud neidu tee ääres suvistes riietes seismas pöial maha surutud. Möödasõitjad tahtsid vist kõigest väest meie tuju tõsta ning eriti intensiivselt vehkimas, naeratamas, pöialt näitamas noormehi sõitis päris palju mööda.

Ja kuumus jõudis ka meieni. Väljas oli nii palav, et isegi meie jääkambri küttis soojaks. Ja meil oli palav. Nii palav ja mõistuseta oli olla. Õnneks natuke mõte siiski töötas. Veekeetjas oli veidi seisnud vett ning ma nägin, kuidas Kaisa seda vaatas ja ma lausa tunnetasin, et ta tahaks veidi värskendust. Kogu "tunnetus" lõppes sellega, et neljanda korruse põrand sai kergelt veega immutatud ning elanikud võisid kuulda kõrvulukustavaid meloodiaid.

See, et mõistusevaheaeg saabus meieni enne kui suvevaheaeg, on ilmselge. Ma pole enam õppimisvõimeline. Vähemalt siin olles mitte. Eile õhtul, kui õppematerjali omandamisest mitte midagi välja ei tulnud, otsustasime olukorda parandada ning tahtsime selleks oma sektsioonibokse "kontoritena" kasutada. Selleks tahtsime tõsta diivani sektsiooni ette. Kogu ettevõtmise teeb täiesti mõttetuks alljärgnev juhtum.
Diivani juures seinas on üks poollahtine pistik, mille kasutamine meil sügiseste elektriintsidentide tagajärjena keelustati. Nii ta siis seal oli omaette terve poolaasta. Kuni eilseni. Hakkasime diivanit tõstma. Kahjuks olime aga nii agarad uut "kontorit" ette valmistama, et tõstsime hoogsalt diivanit. JAAAAAAAAAAAA pistik tuli seina pealt ära. Nüüd paistavad seina seest välja kaks jämedat traati. Keeran tangidega kõveraks? Mõtlesime, et nüüd oleks hea Väikest Räpparit hoida - korter on niiiii turvaline.

Seoses sektsiooniga on meil veel ideid olnud. Mulle hakkab juba tunduma, et siit toast ikka tuleb neid ideid. Nimelt tulime inspireerituna digiboxi reklaamist ideele, et tuleks digiboxboxidega äritsema hakata. Kuna neid tasuta jagatakse, siis võtaks mitu tükki, tooks korterisse, paneks oma sektsiooniboxidesse ning kogu kaadervärk saabki nimetuseks digiboxbox. Advanced variant!

Pärast pistikujuhtumit õppimine eriti edukas polnud. Tulid hoopis teistmoodi mõttevoolud. Näide ühest mõttevoolust, kui korraliku pausi oli vaja pidada ja üksteise järel msni sisse logisime:

Ning lõpetuseks veel jõudu kõigile huvilistele selle blogi külastamisel, sest ilmselt ilmuvad siia peagi viimased postitused. Ahjaa, ja eelmise postituse tulemusena sai blogimaksust vabastuse Priit Kuljus, kes vastas küsimusele õigesti! Teistel aga soovitan eelnevatest postitustest need kontonumbrid veelkord üle vaadata.

Nädala uudissõna pole kahjuks salvestunud (huumorit ja kõike muud tuleb siin nii intensiivselt, et isegi minu veel-valmiv ajaloolase faktimälu pole suutnud seda kõike hoomata).

Küll aga võime edasi anda nädala moto, milleks oli: procrastination. Soovitan vaadata youtubest selle kohta selgitavat videot. Linki ei pane, otsige ise kui huvi on:)
Nädala soovitus samuti: seiske väljas alati kellegi kõrval, kellel on teist parem veri, siis sääsed ei söö nii palju.

Ja nagu eelnevast tekstist ning pealkirjast välja lugeda võite, siis vajame endiselt ehitajat.

ämblikmees

Olen täiesti rammestunult jõudnud Triinu talusse ning mind valdavad naeruhood, sest peas vilksatavad vaheldumisi kahe eelneva nädala sündmused. Väga väsitav oli, aga samas ülimalt rikastav.

Ma ei tea küll miks, aga mulle tundub, et californiasse elama asumisest saadik on meid kõiki saatnud pidevalt maksimaalne iroonia. Neljapäeval käisime külas naabril, kelle esmakohtumisel narkomaaniks ristisime. Ei olegi narkomaan, suure pupilliga läätsi kannab hoopis.

Kaisa käis millalgi Tomi ja motikaga linna peal paarutamas. Parkisid siis kenasti Statoili parklas, Tom jõi kakaod ning järsku lähenes mustlase välimusega daam ning küsis Kaisalt: „Oled mootorratturhiir või ei ole?“, Kaisa selle peale: „Kuidas palun?“, mustlane: „No oled või ei ole?“. Ma ei mäleta, mis Kaisa selle peale vastas, sest minu suure naerupurske tõttu kadus vastus kusagile ära.

Tudenginädal oli minu jaoks nii vaimselt kui füüsiliselt raske. Olin vist kõige vapram californianaistest, aga ikkagi tundus kuidagi väheseks jäävat. Näiteks reede õhtuks olin omadega juba nii läbi, et Kaisaga kella ühe ajal kesklinnast koju patseerisime ja kerra tõmbasime. Volbriööl korpi ei jõudnudki. Aga see-eest õnnestus meil selle nädala neljapäeva öösel edukalt „kusagil“ kesklinnas ühte meeskorpi endast jälg jätta. Järgnevalt kuulutan välja ennustusvõistluse: kes arvab ära, millises korbis pildil olevad neiud käisid, on blogimaksust vabastatud. Vihjeks võin öelda, et pilt on tehtud vabas õhus ja rohkem kui 10 meetri kõrgusel maapinnast. Pakkumised on oodatud kommentaaridena ning asjaosalistel on osalemine mõistagi keelatud.

Meililistid on ühed toredad asjad. Kujutage ette situatsiooni, kus õppejõud saadab üliõpilastele erialalisti kirja, teatades, et nüüdsest on võimalik ühte teatud sorti raamatut osta. Kindlasti on juhtunud mõnega teist selline asi, et olete mõnda listikirja saades kohe „reply“ vajutanud ning siis tervele listile oma vastuse saatnud. Olgu siis meil üks persoon X, kellel on sõber Y. Persoon X, kuuludes vastava eriala listi, sai õppejõu käest eelnevalt kirjeldatud kirja. Ning ta vastas kirjale, paraku justnimelt otsekohe „reply“ nuppu vajutades, ning terve kursus sai lugeda tema vastust, et ta soovib samuti seda raamatut osta. Persooni X sõber Y õpib aga samal erialal ning sai seega mõlemad kirjad. Persoon Y aga ei tabanud ära, et mõlemad kirjad olid LISTIkirjad ning arvas, et viimane oli adresseeritud ainult temale. Vajutas siis persoon Yki „reply“ nuppu ja peagi sai terve list lugeda kirja, mis oli varasematest ilmselt kõige huvitavama sisuga: „No mis sa mulle sellest räägid, et sa seda raamatut osta tahad!“. Vot sellise jutuga vürtsitas mu toanaaber ühte minu päeva. Ja kes end ära tundis, siis respekt teile!

Neljapäev oli revolutsiooniline päev. Ühest küljest juba selle pärast, et käisime naabril külas (tean nüüd täpselt, mis teisel pool seina asub), ning teisest küljest selle pärast, et Nele käis lõpuks californias ja valmistas „oma“ firmatoodet. Pidu oli küll naabripoisi pool täies hoos, aga nagu meil juba kombeks, siis lõpeb õhtu tavaliselt ikka meie pool. Taaskord sai tõestust asjaolu, et Eesti on ikka paganama väike ja Lõuna-Eesti on VEELGI väiksem ning ikka keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab sind. Ahjaa, neljapäeval oli veel kolmas külg kah. Nii oma 15 minutiks oli sviit nr 401 ümbernimetatud „palat 401-ks“. Tulevane tipptasemel arst sai Kaisa peal süstimise osas käe valgeks. Ja Kaisa on nüüd üks suur puugitõrjekeha.

Selle nädala uudissõna: „susped“
Selle nädala moto: „Haara šokolaadi ALATI, kui see sul läheduses on.“ (Kaisa Poolak)
Ja eelmise nädala uudissõna oli: „putitama“
Ning niisama uudissõna on : "tummine"

PS! Ärge unustage ennustusvõistlust..

akna all on vagunid

California hotell ei väsi meid üllatamast. Ning sama võib väita ka siinsete elanike kohta. Kõik sviidi nr 401 elanikud on korduvalt näinud ühte siin majas elavat eakamat naist erinevate meessõpradega majja sisenemas või siit väljumas. Hästi on mul meeles episood, kuidas Adele kirjeldas temaga kohtumist tänaval. Naine oli hoogsalt kõnniteel kõndides lähenenud ning juba kaugel hüüdnud: „Rada vabaks!“ ning siis käed laiali mööda tuhisenud. Ning tavaliselt kui ma väga väsinuna koolist saabun ja neljandale korrusele tõusmiseks valmistun, tuleb see tädi kuskil koridoris vastu ning lausa hõikab kõva häälega: „Tere!“ ja alatihti kuulub sinna juurde ka muud päevakohast teksti.

Eriti erksalt on meeles juhtum kui ühel õhtul Adelega Tartu tudengiurkaid snaiperdamas käisime ning sealhulgas ka „kogemata“ Zavoodi sattusime. Sisenesime Zavoodi sügavustesse ning ühes nurgas nägime eelpool mainitud tädi. „Nojah, tõeline möllumutt,“ mõtlesime. Jõudsime juba peaaegu ringi peale teha ning vaatevälja jäi taaskord tuttav emalõvi. Ning siis hakkas action pihta. Ilmselgelt ei olnud Zavoodi kliima selle tädikese jaoks sobiv ning ta otsustas enda olukorda paremaks teha. Või siis ta tundis lihtsalt, et see eelmine pluus ei ole piisavalt heaks söödaks. Ja võttiski naiska siis end niisama lihtsalt pesuväele ja otsis kotist teise pluusi, pani selle selga ning hakkas nööpe kinni panema. Noored „korralikud“ tudengineiukesed kihistasid selle peale naeru ja läksid uut urgast inspekteerima.

Kui kodus Kaisale ülekannet tegin, jõudsime järeldusele, et äkki SEE tädi ongi äkki SEE „Tartu-Riina“, kellest levivad kuuldused isegi väikseimatesse külakohtadesse. Tegime natuke taustauuringut ning tuli välja, et on olemas vaid Tiigi-Riina, mitte aga Väike-Kaare-Riinat või California-hotelli-Riinat… Samas Tiigi tänav on päris lähedal… Varjunimi?!

Sel nädalal sai seda korterit kaks päeva ammoniaagihaisuga immutatud. Mul on vist siiani peavalu. Teisipäeval mõtlesin, et võiks juukseid värvida. Rakendasin siis amatöörist juuksevärvija Kaisa pulti ning hakkasime pihta. Ega see, et värvipaki peale oli kirjutatud SUPERblond ja helendab NELI kuni KUUS tooni, mind üldse ei eksitanud. See andis ainult hoogu juurde. See oligi SEE, mida ma tahtsin. FEIL! Lisaks kohutavale peavalule, väga halvale enesetundele, Kaisa pidevatele naeruturtsatustele igal hetkel kui ta mind järgmisel päeval vaatas ning üliintensiivsele ammoniaagihaisule, nägin ma välja nagu helekollaste juustega albiino. Madiken ütles mulle, et ma ajaloolaste kevadkarnevaliks rohelise kleidi selga paneks, siis oleks nagu võilillelaps hipipeo jaoks valmis. Ma ei suutnud ükskõikne olla. Ma ei suutnud sellega leppida. Järgmisel päeval tuli Adele ja korteris avanes taaskord salong. Vahepeal oli tunne, et liigne ammoniaak võtab silmade eest mustaks, aga korrutasin endale et NORMAALSUS nõuab ohvreid (et mitte öelda ILU, sest sellest oli asi väga kaugel) ning tulemuseks sain kergelt roheka värvitooni. Panen vist kevadkarnevalile siiski kollase kleidi selga.

Asi on nüüd jõudnud niikaugele, et me enam ei viitsi koristada. Varem üritasime külaliste saabumiseks sviidile ikka kaubandusliku välimuse anda, aga nüüd enam ei huvita kah. Raja Triin ütles reedel meil korraks peatudes, et: „teil on nii koristamata siin.“ No, vähem MÖLA, rohkem TEGUSID, ütleks ma selle peale! Oleme nõus blogimaksu asendama koristamisteenusega. Kätemeri?

jogopäts

Me peaks lõpuks elama hakkama. Selle korteri seinte vahel toimuv komejant oli juba algusest peale tsensuuri vajav tegevus ning nüüdseks on hakanud siin toimuv juba väga tugevalt minu "tervet" mõistust rõhuma. Ma ei saa enam aru, kas midagi on "maru raske", "raske maru" või hoopis "raskem aru".

Kaisa hakkas objekto-seksuaaliks. Alles nüüd sain ma aru, et ta armastab tegelikult Adele toa lauda (või tooli), sest ta on selle taga juba mitmendat päeva aega veetmas (et mitte öelda ÕPPIMAS).

Reedel käis Mansa californias ööbimas. Ütlesin Kaisale, et ta laupäeva hommikul Mansale jogopätse teeks. Jäi ära. Ilmselt selle pärast, et ta päris täpselt veel ei teadnud, mis need on. Eile tegime esmakordselt Jogopätsi. Tegelikult olime vastava koostisega maiust juba varem valmistanud, aga alles siis ristisime ta Jogopätsiks. Lihtne, odav ja ülimaitsev! Võite siia ostma tulla, me teeme köögi seina sisse akna ja paneme koridori suure sildi "Jogopätsi-putka". Kui alt sisse ei saa, siis helistage!

Ja lõpuks on valminud suurepärane fotoalbum meie Matu elust. Parimad kaadrid Matust "aktsioonis" on üles riputatud siia: http://public.fotki.com/trinsaa/matueri/

Vaadake, kes ennast ära tunneb... Matu on kiire ja kaval vend, sokutab ennast igale poole! :)

Ning lõpetuseks: tundub, et eriti lahke südamega sõpru siiski leidub! :D Need täieõiguslikud blogilugejad on kindlasti ühe tasuta Jogopätsi ära teeninud.

Jogopäts - Everybody loves it!

teadaanne

Teatame, et alates tänasest (12.04.10) on meie blogi lugemine maksustatud.

Kaisa istub mu kõrval, peos on mündid. Saime kahepeale kokku 12.70. On alles nädala algus.

Lubame teil kõigil meid aidata, teie lahkuse "suurus" võiks olla võrdne teie südame "suurusega"! :)

Kaisa Poolak: 221026283635 Swedbank
Triin Aedmäe: 221017262791 Swedbank

dionüüsia

Köök on maru sassis hetkel, keegi ei viitsi koristada kah. Küll hommikul jõuab.

Nädal algas väga tormiliselt ja jätkub samaviisi. Saabusime Kaisaga californiasse pühapäeva õhtul ning ei jäänud kohe sviiti puhkama. Suundusime külastuskäigule Saaremaa parima jalgpalluri ning köögidisaineri juurde. Tõestust leidis asjaolu, et õige seltskond on KOLM ja et Pauluse kirikusse peaks peagi minema patte kahetsema. Ja taaskord, nagu meil külaskäikude puhul kombeks, lõppes õhtu meie juures. Tee pealt said ka mõned disainielemendid kaasa haaratud, parimad palad Tartu teadetetahvlilt on nüüdseks parimad palad meie köögiseinal. Hunnik pelmeene, väike tehnikaime kõlaritega ja pidu kestis kolmeni. Mikk läks üksi koju. :(

Täna käis meil taaskord külaline. Peaaegu et juba unustustehõlma vajunud füüsik tuli oma kokkamisoskusi näitama. Ta on siiani vist ainus, kes selles majas jalgratta kolmandale korrusele on tassinud ning selle siis sinna lukustanud. Ning ainus, kes maja peal lahustuvat kohvi käis otsimas. Mõni uks isegi avati ning saak oli täiesti korralik. Kook tuli ka täiesti nauditav ning huvitavat juttu jätkus... Väga hariv vestlus oli... Igasugustel huvitavatel teemadel...

Õppima peaks veel hakkama, aga Kaisa hullutab siin kõrval: "Oi, panin vist varbakaunistuse silma endale! ONGI, peegeldas tagasi kõik valguse käes! Triin, mul peegeldab!" (jooksis paaniliselt karjudes peegli juurde ja rääkis midagi vikerkaarest). Nojah, homme on dionüüsia vähemalt.

Ja sel nädalavahetusel Saaremaale keegi nagunii ei lähe, sest meie ka ei lähe.

Füüsikamaja katusel näeme!

Pean saama Hispaaniasse, muidu suren 2010!

See nädal oli väga mänguline: sõnamängud, baila-mängud, laulumängud, TÄRINGUmängud… Ja kõigele lisaks võin ma uhkusega öelda, et kihlveos kaotajaid polnud, olid ainult võitjad, kes oma võitu 1. aprillil vääriliselt ka tähistasid!

Nädal algas meil uuenduslike meeleoludega: vaja oli vastselt soetatud toolike sisse pühitseda. Õnneks leidus Kaisa isal kodus kollast pihustatavat metallvärvi. Ja õnneks on meil ka töötuba tooli esialgses asukohas. Vahepeal veeretasime küll mõtet, et sellest kolikamber-korterist võiks elutoa teha, aga seal pole vist akent ees.

Esmaspäeval suundusime Kaisaga kodu-Selverisse, et sealt oma idee elluviimiseks materjali hankida. Läksime päris maja taha, kus oli ladu. Alguses ei julgenud kohe hunti mängima hakata ja tegime nurga peal veidike luuret. Inimesi paistis seal liikuvat küll. Siis tuli üks tädi välja ning kasutasime juhust. Küsisime pappkaste. Tädi ei osanud kahjuks vastata, aga ta suunas meid KASTISPETSIALISTI juurde. Üks noormees tungis kileribade vahelt välja ja osutas meeletu virna poole, kus oli igasuguseid kaste peale PAPPkastide. „Sealt võib KÕIKE võtta!“. Meie: „Eeeee, tahaks pappkasti.“ Kastispetsialist: „Need on otsas, hommikul tulevad banaanikastid, neid võite saada.“ Ok, leppisime kokku, et tuleme homme õhtul järgi. Kõnnime Kaisaga juba california trepist üles, väga uimane ja segane vestlus käimas. Millegi peale küsis Kaisa: „Kesto?“. Ma ei saanud aru kellest ta räägib ja vastasin: „Tiesto!“. Naer. Kõnnime edasi. Räägime midagi muud. Äkki Kaisa küsib: „Kunas ta Eestisse tuleb?“ Ma ei jaganud jälle ära kellest ta räägib ja küsisin: „Kesto?“. Kaisa täiesti kõveras: „DJ TIESTO!“. Ja vastust ma ei teadnud.

Järgmisel päeval oma saagile järgi minnes ütles kastispetsialist turvale meie kohta „kastivargad“ ning mulle sai selgeks, mis vahe on KASTIL ja ALUSEL. Me võtsime aluse kaasa. Banaanipildiga KAST jäi maha. Või noh neid oli seal lausa lademetes kõrvale pandud. Võtsime viisakusest kaks kaasa. Vaja ei läinud pooltki ühest kastist (aka alusest). Tulemit on teil võimalik näha meie köök-elutoa seinalt…

Ülimalt kurnav osa nädalast selja taga, sai ennast lõdvaks lasta. Naljapäeva õhtu meeleolud olid joovastavad. Millalgi saabusid mu kaks sõbrantsi, keda sajandeid polnud näinud ning vanade heade aegade mälestuseks tegime algavale õhtule pöörase soojenduse. „Sa pane rusikas NII ja löö vastu NINA, sest see kes peksa saab, ei olegi ju SINA!“ - seda laulukest kuulsid naabrid ilmselt korduvalt vähemalt kahe tunni vältel. Ja sai taaskord tõestatud, et meeste puudumine seltskonnast ei takista kunagi naisi SEGAseltskonnale mõeldud mänge mängimast. Näljane nelik ei väsinud niipea sest mängust. HOMME – SEE tähendab prantsuse keeles MEES, saad aru, MEES! :)

Nilbe mängu kulminatsioon oli aga alles ees. Peagi saabus seltskonnale ajalootudengite näol täiendust (Karin teab nüüdsest, et meil on korteris võsa kate reisipank), baila-baila viis kõik parajasse meeleolusse ning pärast seda kui Enna ja Kersti olid „pilvede embuses, sina ja mina!“ – saatel lahkunud, oli aeg täringumänguks vol 2. Jaa, pildid on üsnagi kompromiteerivad. Südaööl otsustasime, et aitab üksteise kehade immutamisest teatud ülakehas asuva elundiga ning suundusime linna peale uusi ohvreid otsima.

Marsruuti linnas alustasime tavapärasele vastupidiselt – esimesena sattusime Krooksu ette, mis on tavaliselt viimane ning sealt edasi sai Zavoodi pole kõnnitud. Lisaks sai veel igasuguseid huvitavaid akadeemilisi olengukohti külastatud ning õhtu lõppes Plink Plonkis, kus me ka viimased ja ilmselt juba ka soovimatud külalised olime. „Tagant paistis küll nii tore tüdruk, aga vaata mis tegi…“, oli turva kommentaar ühele meie seltskonnast. Nojah. Mis seal ikka.

Ahjaa. Natuke uurimustööd sai ka tehtud. Minu ja Kaisa toa seina taga üritab ilmselt iga päev raskesse keemiasse süveneda keemia magistrant… Samas ma kahtlustan, et ta on selleks raamatukogusse ära põgenenud, sest me ei anna talle eriti rahu. Ilmselt sellepärast saatis ta ühel hommikul mulle süngeid pilke ning tõttas koridoris kiiresti mul eest, kuid tema õnnetuseks ei osanud ta välisust lahti teha ning jõudsin talle järgi ja ütlesin: „keera teisele poole!“. Näha oli, et selle hääle kuulmine on tema jaoks juba piinarikkaks muutunud ning mees sai ukse sajandisekundiga lahti, avas selle ja tegi mulle mine-nüüd-ruttu-välja pilku.

PS! Kas keegi järgmisel nädalavahetusel Saaremaale ei lähe?

Õieke

Kompromiteeriv pilt nr. 1

pill kitarrrrrrrr

Kevad läheneb tagasihoidliku kuid siiski märgatava kiirusega. Seda on näha eelkõige california hotelli fuajeesse ilmunud jäätisepaberite näol (varem olid seal krõpsupakid). Ja välisukse-esisel trepil on lumehunnik asendunud lume seest väljasulanud konihunnikuga.

Sel nädalal oli orienteerujatel Sihval treeninglaager. Samal ajal kui mina kolmapäevaõhtust treeningut nautisin ning kella kümne ajal saalihokist viimast võtsin, käis californias trill ja trall. Külla olid saabunud sõbrad koduvallast, kuid mitte need samad, kes maja põlema panid. Ma täpselt aru ei saanudki, mis siin tegelikult toimus, igal juhul täiendust on saanud nii kapipealne õllepurgi-rida kui ka külalisteraamat (väga luulelised read: "triin triin oled pill kitarrrrrrrr" ja veel paar rida, mis ebaadekvaatselt jäädvustatud on). Pildil sõber koduvallast

Eelmise postituse mõju andis tunda: eile üllatas mind Poolaku Kaisa nõudmisega, et sealt kolikambrist võiks siiski köök-elutuppa täiendust tuua. Pärast keskööd, kui saabusime kohtumiselt Lil Wayne'ga (olgu ta tänatud, tänu temale on Matu meiega), oli kavatsus veel täiesti jõus ning "aaretekambri" uks ahvatles meid uudistama. No peab tunnistama, et erilisi aardeid seal siiski polnud, aga vähemalt Matu ja Põtsu saavad nüüd hommikusöögil kõigile seltsiks olla.

Ja päev algabki rõõmsamalt! :)

Järgmisel nädalal on uue kuu algusega ja teatud kihlveo lõppemisega seoses oodata überkreisisid juhtumeid. Rohkem hetkel ei luba.

ciao!

korterirotid

tartus hakkas vesi lõpuks voolama... meie aknalaud on nüüdseks lumest ilust puhtaks sulanud ning seega tulid ilmsiks ka talviste vallatuste tagajärjed. Natuke liiga palju sai "diskovälkude" ning "liblikatega" aknalaual vallatletud. Lumi polnud sellel talvel siiski piisavalt paks.

californias pole kaua pidu olnud. nii pea ei tule ka. Ilmselt on mõned teist juba ka kuulnud, et mul ja Kaisal on hetkel käsil kihlvedu - "Märtsi lõpuni hoidun kraadiga vedelikest!". SIIANI pole kumbki ähvardavaid käike teinud... Nädala sees käisid meil külalised. Nad oleksid justkui meie kihlvedu teadnud ja jätsid NIMELT neli tühja õllepurki kapi peale seisma. See plaan aga ei lähe hästi läbi, sest kumbki meist ei joo nagunii õlut.

sügisest saadik olen rääkinud plaanist, et koridoris asuvast kolikambrist võiks kööki diivani, tugitooli, pukid, lihtsalt toolid või muud kola soetada. Siiani pole keegi vedu võtnud. Peab vist ise härjal sarvist haarama ning ta kohale vedama.

Jack come back ehk Pietro torna indietro!

Käisin vahepeal ära spagetimaal sooja ilma nautimas. Seiklus missugune. Alustades keskealistest "härrasmeestest" ja hotelliomanikest Itaalia idakaldal, peatudes keset metsa ühes lennubaasis öisel treeningul, millele järgnes intensiivne kaardianalüüs ning lõpetades Roomas kergelt omasookalduvustega võõrustaja juures. Olen nüüdseks juba jälle nädalakese lumes sumpanud, enam ei viitsi.

Terve aeg minu saabumisest alates on siin maru rahulik olnud. Kõik on kuidagi koolitegevusse süübinud. Väljaarvatud muidugi need hetked, mil me Kaisaga ebanormaalset musta huumorit hakkame pilduma. Üksteise, teiste ja ülejäänud maailma pihta. Siis on keskendumine läinud ja õppima võib hakata umbes tunni ja 45 minuti pärast.

Teisipäeva õhtul otsustasime ühendada kaks head asja: õpime tundma oma maja samal ajal moekooli tehes. Tegelikult oli otseseks tõukeallikaks liigne toit, mille me oma kõhtu mahutasime ning leidsime, et seda agooniat maos oleks vaja leevendada. Välja ei viitsinud jalutama minna, sest seal vingus õudne tuul, seega leidsime, et oleks hea mõte kontsadel kõik korrused läbi kõndida. Tänu pikkadele koridoridele oli tunne täpselt nagu catwalkil ja iga korruse erinev "kujundus" andis alust ette kujutada erinevaid moelavasid. Lisaks leidsime ka tõestuse sellele, et lukud iga koridori ukse ees on mõttetud - mitte ükski neist polnud meile takistuseks ja saime hõlpsasti kõik korrused läbi "catwalkida".

Täna õhtupoolikul koju saabudes tabas mind huvitav vaatepilt. Olin just lähenemas koos väikese Räppari ( ÜHE AASTANE!!!) ja tema isaga hotellile, kui peauksest astusid välja kaks vanemas eas meest ning äkki leidsid nad, et oleks igati viks ja viisakas ning ilmselt ka mõnus sinnasamasse ukse kõrvale oma koormat kergendada. Ma olin lihtsalt ülimalt hämmeldunud ning mõttes lootsin siiralt, et väike Räppar selle stseeni oma silmadest mööda lasi. Aga samas, ega me keegi pole selle maailma kõlvatuste eest kaitstud. Vaatan siiani vahel meie toa aknast alla raudtee suunas ning mõtlen seal asuva maja peale. Huvitav, mitmel seal elaval inimesel on olemas binokkel või mõni muu suurendav instrument, mis võimaldaks saada suurepärase vaatepildi meie väikeses toakeses toimuvast. "Tudengineiude vaateaken". Jaa. Loodan, et seda pole näinud paljud silmad.

PS! Muretsege endale kummikud. Maxima toitis minu lootused 100%-selt peagi saabuva veeuputuse ees.

kas su nimi on mehe nimi?

HOIATAN! Järgnev postitus on tiba pikem ja lõpus läheb eriti põnevaks. Sel nädalal oli kvaliteethuumorit kuipalju.

Teisipäev on meil kujunenud talispordi-päevaks. Sel nädalal võtsime Kaisaga ette retke Toomemäele, et seal ekstreemseid laskumisi nautida. Kelku meil polnud, suuskadega ka nagu ei viitsi minna ja väikestelt poistelt lumelauda ka ei hakka ära tõmbama. Võtsime siis paar suuremat prügikotti, panime paksult riidesse ja tatsusime Toomemäele. Noo, päris lahe oli. Välja arvatud see hetk, kui ma istusin liurajale, mis oli TOTAALSELT jääs, Kaisa mulle appi ei tulnud ja ma laskusin helikiirusel mäest alla, ilma et kuidagi pidama oleks saanud. Õnneks oli all suur jäävall, mis mu hoo ühe põntsuga peatas. Aga kahjuks puudutas jääkamakat kõige esimesena minu peakene. Sealtmaalt edasi on asjalood mul kohati segased.

Kolmapäeval saime taaskord lapsehoidmist praktiseerida, kohal oli Väike Räppar, kes juba esimesi silpe suudab hääldada. PROGRESS! Esimene singel saab kindlasti olema inspireeritud californiast. See oli ka uuendusliku toidu päev – menüüs olid kartulilaastud juustu-hapukoore-küüslaugu-sinepi kattega. Mõnus! Õhtul tulid külalised ja neil kõigil oli MEHE NIMI. Kahjuks pidid külalised leppima sellega, et californias erilist pidu täna pole ja tuli edasi suunduda uutele jahimaadele. Neil oli õnneks kaasas Kaine nimega sohver, kes meid ka peole viis. Meil erilist peotuju SIISKI polnud ja tulime varakult koju tagasi. Külalisi aga kuulis ja nägi varastel hommikutundidel ilmselt veel terve Tartu ja suure tõenäosusega ka Vastse-Kuuste ning võib-olla veel mõni asula Tartu-Põlva maanteel.

Märkimisväärne on see, et Kaisa jõudis neljapäeva hommikul kella kaheksaks loengusse. Öösel olin veel suhteliselt veendunud, et ta seda ei tee, aga vapper naine ajas end seitsme ajal püsti ja mina sain tunda piinavat lambivalgust oma silmadel. Oi see oli pikk päev. Kõik olid pool päeva jooksus. Kaisal õnnestus suurest väsimusest tingituna paar tundi isegi magada ja Adele käis Keiu pool saladuskatte all mulle kooki küpsetamas. Õhtuks ajasime Piibe enda juurde kooki küpsetama. Sellega sai ta ka vaarika-kohupiima koogi näol suurepäraselt hakkama. Ja see õhtune/öine koogiorgia, mis juhatas sisse 12. veebruari ja minu „kuumad KAHEkümnendad“ ei teinud head mitte kellegi figuurile. Aga fun oli siiski ja kõik olid rahul.

Ja siis oligi minu sünkar. Üllatusi tuli üksteise järel kuni päeva lõpuni välja. Tänu orkutile on mul nüüd nii palju õnne, et ma ei oskagi seda enam kusagile paigutada. Igal juhul õhtul me niisama peesitada ei kavatsenud ja oodata oli ka mõningaid külastusi. Seega ostsin rikaste-inimeste-poest Selverist suure kausi, et sinna sisse saaks booli segada ja ning kokkasin ka veidi. Oli selline rahulik „palju-õnne,-said-nüüd-jälle-vanemaks“ õhtu, üritasime minu streikiva arvutiga karaoket laulda, trips-traps-trull oli ikka in ja fotoülesvõtted said samuti toredad. Ja siis ühel hetkel veidi enne kella kahtteist sadas sisse viis MEHE NIMEGA persooni, kes õnnitluslaulu lõõritasid. Üllatus oli tõesti maksimaalne. Jah, kolmapäevased külalised olid taaskord leidnud oma tee californiasse. Ja õhtu skeem kulges enam-vähem samamoodi: peagi leidis kogu seltskond ennast Illusiooni tantsuplatsilt. Sel korral oli californias ka ööbijaid, vanad head Vänts, Piibe ja Raido ning ka uuem nägu Kristo. Varastel hommikutundidel jätkusid arutelud kap-remondi üle, uuenduslikud ideed olid meeletud ning naeru jätkus ka kauemaks. Hommikul magas Piibe sisse ja jäi bussist maha, aga lõpuks vist sai ikka õnnelikult oma vanaema juubelile kohale.

13. veebruari hommikul otsustasid magamata ja kerge padjanäoga tegelased Adele, Raido, Kristo ja Triin, et läheks külastaks haridusmessi Intellektika. See osutus minu jaoks aga haletsusväärseks veaks. Ülemeelikkusest tingituna oli mul kange tahtmine hästi palju uurida ja igalt poolt osa võtta. Aga tugevale tahtejõule vastukaaluks polnud mõistus ja reageerimisvõime omal kohal. Usun, et noor neiu Rajaleidja boksist vangutab siiani pead ja kui mõtleb millelegi lollile, siis tuleb tal minu nägu silme ette. Ning ilmselt on tore ja lahke naine Tartu Teoloogia Akadeemiast siiani veendunud, et lähen neile 4 aastaks õppima ning minust saab tulevane hingehoidja.

13. veebruari seiklused polnud selle käiguga lõppenud. Tagasi californiasse jõudes otsustasime toanaaber Kaisaga, et oleks aeg tagasi koduvalda naaseda. Otsus oli kerge tulema, aga teekond ei saanud lihtne olema. Vandersellid asusid koos reisipassiga kell 15.22 teele ning kell 16.10 seisime pöialt maha suunates Tartu-Võru maanteel. Autosid tuli nagu oavarrest. Kiirus oli neil nagu rakettidel. Üks pikapiga auto pidurdas, ees istus kaks noort kutti. Nonii, läheb põnevaks, mõtlesime. Auto juurde jõudes vaatasid tagaistmelt vastu kolm töllakil jorssi ja üks neist ütles: „No neiud, meil on pagassis ruumi küll! Hüpake aga peale, ei ole siin mingit pirtsutamist.“ Meie huumorit ei mõistnud ja eemaldusime. Kaua ei pidanud siiski seisma, tuli „maailma parima Opeliga“ noormees kuskilt põllumajanduskallakuga kutsekoolist. Ta oli sõitnud 154 km ja tee peal möödunud rekkast ning Audist, mis talle enam järgi ei jõudnud. Jamh. Oleks tahtnud küsida: „Kas su nimi on mehe nimi?“
Läksime Põlva maantee juures maha ja ühe hoobiga saime sealt väga normaalse variandiga Põlvasse. Kell 17.07 olime Elioni ees ning plaan oli jõuda bussijaamast 17.10 väljuvale bussile. Võtsime ette jooksuretke politseimaja esise bussipeatuse suunas. See sai järjekordselt väga huvitav seik olema – läksime kultuurimaja tagant, kus on hästi järsk ning küllaltki libe laskumine läbi võsa. Mõlemal olid laitmatult siledad tallad all ning see saigi Kaisale saatuslikuks. Suure naeruga laskusin mina edukalt mäest ning jälgisin kuidas Kaisa kuskilt raja kõrvalt mööda paksu lund libises ning lõpuks oli täiesti siruli ja laskus alla väga imelikus poosis, kott käe otsas järgi lohisemas. Mõlemal oli maksimaalne naerukramp, aga tuli siiski edasi liikuda. Siis sain veel natuke Kaisat lumest puhastada ja bussid olidki kohal! Väsinult, aga õnnelikult naasesime kumbki eraldi bussiga Veriora valda.

Ja lõpetuseks: vaadake, meil on californias kaks lemmik-mängulooma: Matu ja Põtsu. Esimesel külastusel leidsid MEHE NIMEGA sõbrad, et Matu võrdub Marten. Minu sünnipäeval leidis Kristo Heinmann, et Põtsu on Võru klubist, MEHE NIMEGA sõbrad jõudsid aga järeldusele, et Põtsu on hoopiski Petsu ja võrdub tegelikult Peter. Laupäeval jõudsime Kristo juhtimisel uuele järeldusele, et tegemist on siiski tandemiga „Matsu-Pitsu“.

PS! Nele Taba võiks lähiajal meile tulla ja oma 9. jaanuaril antud lubaduse täide viia. Eriti super oleks, kui ta Edwardi ka kaasa võtaks :)

miks keegi kunagi ei kommenteeri?

Keedisekuningannad saabusid taas kalurikülla. Möödunud nädal oli californias selline rahulik. Kaisa alustas juba kooliga, Adele tegi esimesed sammud Tartu tööpõllul ja mina käisin kahel õhtul väljas.

Igal juhul teisipäev oli meil Kaisaga väga sisutihe: alustades suurpuhastusest sviidis, pärast mida said ustelt ka viimased jäänused uus-aasta pepsikoolast eemaldatud, peatudes vahepeal Lauluväljakul uisutades, siis kerged maadlused lumehangedes, ja lõpetades meeleoluka õhtuga Püssikas, kus proovisime seda üht ja ainust – Püssi Punast (mida enam kunagi ei proovi) ja kus nägime ka Edwardit. Oleks te teda näinud, istus seal nurgas ja põrnitses meid altkulmu oma salakavala pilguga! Plaan oli olemas, aga teostama ei hakanud. Läksime hoopis varakult koju, heitsime magama ja mõtlesime elu üle järele. Nüüdsest rõhume ainult kvaliteedile, kvantiteet on mõttetutele.

Homsest peab jälle ennast käsile võtma. Vaja regulaarselt loengutes käia või siis neid südamerahuga jälle viilima hakata. Eelolev nädal tõotab tulla väga põnev, mina olen eriti elevil :)

PS! Palun meie lugejatel (loenduri järgi tundub, et neid ikkagi on) tähelepanu pöörata selle postituse pealkirjale.

TÄNUD!

tulekahju

27. jaanuaril said lõpuks kõigil eksamid läbi. Adele läks ära Põlvasse, mina ja Kaisa jäime siia. Meil oli igav. Meeletult. Ja kuna väljas oli ka kerge Siber, siis unustasime peagi uisutama-minemise mõtte. Selle asemel otsustasime, et on aeg, kui meie ise sõpru külastama läheme. Plaan oli hea – „tuur Annelinnas“, aga asjaolude kiuste toimus pool sellest ikkagi californias.

Tegelikult tundsin ma oma alateadvuses kohe majast välja astudes, et see plaan on üks suur VIGA. Naised riietusid nagu naised ikka – mitte just kõige villasemates riietes ja Tartus oli selline mõnus kesktalvine igluilm: -25 kraadi. Bussipileteid meil polnud, ostma ka ei hakanud ja jala ka ei lähe. Tegime näo, nagu mõlemal oleks kuupiletid taskus. Esimene peatuspunkt Annelinnas viis meid Kaarel Kesamaa poole, kus nägime vanu häid nägusid kodumaakonnast ja kodunaabermaakonnast ning ka mõningaid minu kursakaaslasi. Suutsime oma laborikatsetustega Kaarli laua ja vaiba põlema panna, õnneks oli tegemist ohutu leegikesega. Aga usun, et see oli metsik vihje järgnevale.

Enne südaööd otsustasime edasi liikuda ja külastada häid sõpru koduvallast. Teekond viis meid Annelinna piirimaile, kus meil kahjuks viltu hakkas vedama. Sõber, kes vastu pidi tulema (keegi ilmselt ei olnud teadlik minu orienteerumisoskustest või siis ei olnud PIISAVALT hea seletaja) oli aeglasem kui meie. Ja nii kõndisime üksteisest mööda. Me olime kassiahastuses, sest jäsemed lakkasid külma käes juba vaikselt liikumast. Telefonivestlus võõrustajatega jäi puudulikuks ja nii kutsusime takso järgi. Sõitsime ära oma heasse soojasse(enam-vähem) californiasse. Mitte kunagi pole mul olnud nii hea tunne siia saabuda. Oma pesa on ikka kõige parem! Aga õhtu polnud sellega lõppenud …

Äsja „hüljatud“ sõbrad ei suutnud meie mittenägemisega leppida ja otsustasid meile ise külla tulla. Ja meie jäime nõusse, sest õhtu oli muidugi veel noor. Millalgi kuulsime maja peal suuremat sorti müdistamist. „Ei tea, kas meie omad?“ küsisin. „Väga võimalik“ ütles Kaisa. Kedagi ukse taha siiski ei ilmunud. Umbes poole tunni pärast vajus aga uks lahti ja edasisist koomikat ei ole eriti hästi võimalik edasi anda. Külalisi oli hoopis viis ja kõik olid omamoodi naljakas tujus. Meie jaoks küündimatus tujus.
Igal juhul käis siin mõnda aega trill ja trall, meie üritasime olukorda ohjata, mis oli kohati küllaltki võimatu. Õnneks oli kaasas ka konditsioonis isik, kes oli meile tugipunktiks. Mingi hetk sai küll. Siis meie jaoks enam „ega küll küllale liiga tee“ ei kehtinud. Kõlasid juba kurjad noodid, kuid ilmselt mitte piisavalt. Aga siis juhtus midagi, mis mõne aja pärast platsi ilusti puhtaks lõi. Poole seltskonnast olime suutnud juba maja peale liikvele ajada, kaks viimast vajasid veel turgutust. Järsku tuli joostes kõige rohkem konditsioonis olev isik ja karjus: „Ruttu, andke vett, teil põleb maja maha!“ Ma nagu ei hoomanud hetkega olukorda, mõtlesin et mingi mõttetu nali, aga kui ta paaniliselt veekeetja haaras ja selle veega täitis, siis sain aru, et tal on tõsi taga. Haarasin mingi kausi, lasin sinna natuke vett, jooksin koridori ning mind võttis vastu paks vingusuits. Liikusin segaduses treppide poole ning vaatasin alla esimesele korrusele – seal seisva ratta kohalt tõusid mõnusad leegid. Ja kõik kohad olid tossu täis. Vesi pisikesest kausist lihtsalt langes hetkega mu käest tule suunas ning susises mõne sekundi pärast veidi. Jooksin uuesti tuppa ning võtsin kõige suurema kausi, mis meil on ja täitsin selle. „Kaisa, päriselt, all põleb täiega!“ Kaisa oli sama jahmunud kui mina. Kõigele lisaks otsustas üks turgutusest virgunud külaline, et ta ei lase mind uksest välja. Kui ma oleks suutnud midagi öelda, siis poleks see väga viisakas olnud. Jõuga tõmbasime selle vennikese sealt eest ja jooksin uuele ringile. Õnneks jäi see ka viimaseks. Mis seal põles ja kust see tuli – sellest me hästi aru ei saanud ja uurima ka ei hakanud. Olime piisavalt ärritunud, et kõik minema ajada. Koridori jäid jäljed suuremat sorti kuriteost. Ja muidugi ei ole mõtet mainida, et tossu oli ka päris palju. Eriti meie toas, sest uks oli üpris kaua lahti. Ning kõigele lisaks oli super hea õhutama hakata – selline mõnus „soe“ talveõhk tegi meie öö tekikuhja all väga nauditavaks.

Lõpetuseks mul pole sõnu. Või siiski: MIS JÄRGMISEKS?
: )